20. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Filmi "Mis iganes" süžee on terav ja lõbus ning jäänud puutumata ülepaisutatud kunstilistest püüdlustest - kõik see, millega Allen ikka ja jälle silma on paistnud, muutumata seejuures tüütavaks või haigutama ajavalt igavaks.

Filmi juured ulatuvad 1970ndatesse, aega, mil Allen selle ideega algust tegi ja esimesed read paberile kandis. See fakt paistab silma ka filmi vaatamisel - perekondlikud mallid, hipilik elu ja suhtumine maailma asjadesse, mis tänasel päeval on paljuski muutunud, on jõudnud tänapäevastatud kujul ekraanile ja seda koomiliselt, mõnusalt vanamoodsalt ning ehedalt. Tekst on mahlakas, naermaajav ja samas aus ning õige. Seda terve filmi vältel.

Teravmeelset kriitikat, irooniat ja hulgaliselt nalja pakub filmis teisiti mõtlemise ja eluterve mittepõdemise etalon Boris Yelnikoff, keda kehastab Larry David ja üle ootuste hästi.

Väga tubli rolli teeb ka filmi teine peaosatäitja, Melodyt kehastanud Evan Rachel Wood. Sellise kergemeelset naiivitari usutavalt mängida, mida tal filmis teha tuli, ei ole kindlasti kergete killast ülesanne.

Igatahes, Boris on kibestunud suhtumisega maailmavihkajast ja küünikust kuuekümnendates torisev vana mees, kes olnud väidetavalt kunagi kõva sõna kvantmehaanikas ning selle eest peaaegu ka Nobeli preemia saanud.

Tema suhted lõunast pärit noore iludusvõistluste nukukese Melodyga on kergelt öeldes ärritavad ja pinnapealsed. Ka naisterahva usuhull isa ja ema pole just seda tüüpi inimesed, kellega Boris sügavaid elulisi vestlusi peaks. End mida aeg edasi, seda rohkem õpib ta neid tundma ja neid aktsepteerima, maailma asjade üle imestama ja juhuse totruste üle muigama.

Film pakub mõnusat vastandust ennasttäis tarkuse ja naiivse lolluse vahel, elupõlgurluse ja kõigist juhustest kinnihaaramise vahel, ausa tõe ja ülepaisutatud liialduste vahel. See on mõnusalt keigarlik ja uuendusmeelne.

Igati tubli töö ka operaatoritelt ja kunstnikelt, kes suutnud luua mõnusa õhkkonna ja on säästnud vaatajat piinlikult puhastest ja argistest pindadest argise nurga alt.

Positiivselt mõjub ka see, et peategelane Boris astub filmi jooksul mingitel hetkedel oma argistest hetkedest välja ja asub vestlusse publikuga, ikka selleks, et kõik asusalt ja ilma midagi ilustamata südamelt ära rääkida.

Autor: Lemmi Kann, Signe Sillasoo