15. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teos tekitas kaks mõtet. Esiteks oli huvitav näha, kuidas inimene võtab vastutuse oma lahtipäästetud lumepallist ning püüab temast sõltumatuid tagajärgi ohjeldada.

 Nii-öelda peategelane on Richard O'Barry, kes 1960ndatel aastatel oli maailma juhtiv delfiinide koolitaja ja töötas ülipopulaarse teleseriaali "Flipper" juures. Sellest sündis miljardeid keerutav tööstus, mis läks kalliks maksma delfiinidele. Film näitabki, kuidas Jaapani väikelinnas Taiji püütakse ja veristatakse delfiine.

Põhjuseks raha.

Teine mõte tuletas meelde, kuidas looduse kroonil lähevad tihti asjad käest ära, liiale, ja tihti üldse mitte eluliste vajaduste rahuldamisel, misläbi kannatavad teised liigid ja halvemal juhul kogu keskkond.

Selliseid käestminekuid ja neid üles võtnud südametunnistusele koputavaid ning äratada püüdvaid dokfilme on ju veelgi - näiteks kliima soojenemisest pajatavad Leonardo di Caprio "11. tund" ja Al Core'i "Ebamugav tõde", planeedi hävitamist näitav fotograafi Yann Arthus-Bertrandi "Kodu" jt.

Irooniline on kõige selle juures aga, et teistest liikidest erinevalt tajub inimene oma mõju ümbritsevale, ent oma kahjuliku mõjuga toimetulek võtab meeletult energiat. Mõelgem kas või sel teemal kirjutatud artiklite, raamatute või vändatud filmide peale. Muidugi võib see olla ka lihtsalt tee tasakaaluni - teeme oma keskkonna elamatuks ning sureme ise varsti välja ning tasakaal naaseb.

Dokumentaalina on film hea - emotsionaalne, parajalt põnev, leiab ka eksootikat. Seiklusfilmilik montaaž kõigele tipuks.

Autor: Rivo Sarapik, Lemmi Kann