19. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põllupealse uusarendusasumi servale ehitatud Lucca on kõike muud kui nägus, pole tal ei välist sära ega sisemist ilu. Aga praegusel ajal ei kõlba minulgi kritiseerida kokkusobitatud säästumööblit ega minimaalseid kulutusi nõudnud ehitusvõtteid (kuigi väga tahaks).

Igatahes on söömiseks loodud täiesti rahuldavad tingimused: toolid on mugavad ja nendelt ulatub parajasti laua taga sööma, laual põleb küünal, salvrätid on riidest, valgustus on piisav, et taldrikul toitu näha, isegi aknaaluses lauas on soe - mida veel, toidu nautimiseks on tingimused loodud.

Ja me nautisime. Nauding algas juba menüüd lugedes. Lucca paistab teadvat, mida külalistele pakkuda. Toitude loend pole pikk, jätkub julgust keskenduda ühe stiili, ühe maa köögile - pakutakse Itaaliat. Mitte nii, et natuke Itaaliat ja siis ka natuke Taid ja veel mõni Vene supp.

Eelroad on lihtsad nagu ikka Itaalias, antipast'id ja paar klassikalist salatit. On ka pastad ja pitsad, supid, ei midagi tembutavat, tavaline Itaalia trattoria valik. Eriliselt muljetavaldav on aga liharoogade nimistu: röstitud pardirind Rooma stiilis, vasikapõsk punase veini kastmes, maisikana, röstitud tallemaks, seakarree, lambakoot ja tournedos Rossini.

Olime moodsad, valisime trendikaimad - vasikapõse ja lambakoodi. Trendikad sellepärast, et järjest rohkem on pika ajalooga kulinaariamaades populaarsust võitmas lihtsamad lihad. Mitte enam nooblid fileed, vaid maitserikkamad, kuid pikemat küpsetamist vajavad teise-, isegi kolmandajärguliseks peetud lõiked. Ehk needsamad kodused tükid, mida säästlik perenaine nii meil kui ka mujal ikka talvisel ajal potti pannud on.

Lucca ahjupotis küpsetatud vasikapõsk ja mooritud lambakoot olid täiuslikud. Kui miski asi on õige, poleks sellest justkui midagi rääkida, nii ei oska me nende kohta midagi lisada. Jah, just nii neid peabki tegema. Siidpehmeks hautatud lihatükid olid just need, mida me sellel külmal talveõhtul vajasime. Lisaks mõõdukas köögiviljalisand, soojad kuklid ja mõnusalt vürtsikas vein.

Selliste praadidega ei saa ju lõpetada, nii jätkasime sooja šokolaadikoogi ja kreembrüleega. Ka need olid suurepärased, enam-vähem täiuslikud. Nii et kui ma nüüd veel limoncello't ja kohvi kiidaksin, võiks see tunduda juba liialdusena.

Laste jaoks on Luccas suurim mängutuba, mida ma restoranis iial näinud olen. Seal on liumägi, lasteköök, piknikunurk, lauamängud, nukud, autod ja mida kõike veel. Ka sellel vaiksel õhtul oli kõikides laudkondades üks-kaks last, kuigi kõik mängutoaeast juba väljas.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma