19. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

 Tunnistan ennast ka viimaste hulka. Olgugi, et muie tekkis küll mitmel korral näole ning filmi monotoonsus ja kohatine tegevusetus ajasid paaril korral isegi haigutama, pean ikkagi tunnistama, et kokkuvõttes oli tegemist lahedalt veidra filmiga, mille pildikeel oli kunstlikult steriilne, lihtne, konkreetne ja totter.

Täpsemalt siis räägib "Katzelmacher" loo Müncheni äärelinna lihtsatest inimestest ja nende argistest eludest - suhete sasipundardest, üleaisalöömistest, sisserändajate mittetalumisest, rahaarmastusest, ksenofoobiast ning tšillimisest ja hängimisest.

Kõige selle argise juures suutis Fassbinder, kes mängis filmis ise Kreeka immigranti Jorgost, anda pildis edasi suure hulga ootamatuid ja veidraid käike. Selliseid, mida leiab paljuski ka suure Fassbinderi loomingu austaja Veiko Õunpuu filmidest "Sügisball" ja "Püha Tõnu kisamine".

Elupõletajast Fassbinder, kelle elu lõppes 37aastaselt kokaiini üledoosi tõttu, on öelnud, et soovib oma töödega näidata õpetlikke seiku inimeste mitte kõige paremini minevatest eludest ja sellest, mis juhtub siis, kui selle parandamiseks mitte midagi ette ei võeta. Sellega on ta minu meelest väga hästi hakkama saanud. Täistabamus. On piinlikkust, tühisust, eksiarvamusi, lapselikkust. Film on oma sisult sama plass - postiivsest mõttes - kui mustvalged kaadrid, millesse ta on jäädvustatud.

Inimelude keskpärasust saab värskendavas ja tavapäratus Fassbinderi vormis näha selle nädala lõpuni kinos Artis.

Autor: Lemmi Kann, Signe Sillasoo