5. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Saadoja fotoinstallatsioon koosneb üheksast valguskastist, mis rütmiliselt tumenevad ning siis fotod uuesti nähtavale toovad. Varastel hommikutundidel tehtud fotodel on Tallinna ristmikud Nõmmest Lasnamäeni. Inimtühjad tänavad ja valgusfooride kollased tuled loovad mulje aja seiskumisest. Ristmike fotod on tehtud täpselt 68 aastat pärast juuniküüditamist.

Vabad hobused

Kasearu video galerii tagumises ruumis kujutab öösel läbi linna jooksvat tänavafassaadile projitseeritud hobusesiluetti. Väidetavalt oli Kasearu filmi prooviversiooni tegemine langenud juhuse tahtel kokku samal ööl hipodroomi hobuste lahtipääsemisega.

Ent juhusele ei tasu liigset tähenduslikkust omistada. Rohkem kui reaalsete sündmuste kommentaarina võiks mõlemat tööd vaadata pigem metafüüsilises plaanis. Vaikus enne tormi, hämarates toonides linn, kus ei ole kuulda ühtegi hingetõmmet ega südametukset, lehelangemist ega tuuleiili.

"Hobused ongi sellised, mis stseene veel sellel teie maalil oli, ma ei saanudki seda teada, ma jäin pimedaks just sel hetkel, kui vaatasin hobust."

Selle José Saragamo tsitaadi raamatust "Pimedus" leiab Saadoja ja Kasearu koostatud vihikust, mis täiendab näituse visuaalset osa ilukirjandusest nopitud lõikudega.

Õudusunenägu

Nobeli kirjanduspreemia laureaat Saragamo kirjeldab oma raamatus tundmatus linnas maad võtvat salapärast katku, mis röövib inimestelt silmanägemise.

Ta loob pildi järkjärgulisest sotsiaalsest degeneratsioonist, mille õudus lõpeb sama ootamatult kui see alguse oli saanud.

Kõik näituse miniraamatus välja toodud tekstid kirjeldavad üksindust, igatsust, eraldatust, süngeid ettekuulutusi, reaalsustaju kadumist ja kummalisi unenägusid. Soov reaalsusest põgeneda on tugev mõlema kunstniku töö puhul.

Nii tardunud fotostseenid, kui mööda linna aina edasi kappav hobune, näivad unenäolistena nagu Saragamo kummaline katk. Varahommikuste tühjade ristmike kurjakuulutav ilme paneb lootma, et hommikul ärgates on see kõik olnud vaid uni. Justkui Sigsgaardi "Palles", kus esialgne vabaduse-eufooria asendub enne unest ärkamist üksinduse painega.

Pime galerii, vilkuvad valguskastid ja Kasearu videost kostev mürin loovad apokalüptilise meeleolu. See ei ole maailmalõpp, see on murdumispunkt.

Autor: Lemmi Kann, Ragne Nukk