1. aprill 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

PP: improvisatsioonist sündis etendus

Keskealiste inimeste eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid otsiv etendus "Homme näeme" valmis osatäitjate ühise improviseerimise tulemusena.

"Püüdsin teha ettevalmistustööd ning mõningad teemad ette anda, aga tegemise käigus selgus, et teemasse sobivaid lugusid on kõigil nii palju, et minu meelest võiks neist igaühest eraldi teha filmi või kirjutada romaani," kirjeldas Võigemast loomisprotsessi kulgu. "Kokkuvõttes jäi see ettevalmistus rohkem minu enda rahustusteks," võttis ta kokku.

 Kandev idee, mis teda uut lavastust sünnitama ajendas, oli Võigemasti sõnul lihtne: "Alguse sai see tegemine minupoolsest huvist keskealiste inimeste ja nende probleemide vastu. Või nende vastu, kes on lähenemas keskeale, kellel on juba pere, lapsed ja töö. Tihtipeale on nii, et kaotad silmist selle, mille või kelle jaoks sa seda kõike teed. Ja mis sa selle eest saad või ära annad. Kogu aeg on kiire ja lükkad asju homsesse. Aga võib juhtuda nii, et homne jääb tulemata."

Väike algidee kasvas näitlejate assotsiatsioonide ja nende lugude jutustamise teel, kuni head materjali sai nii palju, et selle hulgast tuli teha valik, mida etendusse sisse võtta ja mida mitte.

Võigemast hoidus valmistulemusele hinnangut anmast. "Mis sellest kõigest välja tuli, sellele saab objektiivse hinnangu anda publik. Mina ei ole selleks õige inimene, sest mina näen seda asja veel liiga lähedalt. Minu peas on veel alles ka kõik need teised lood, mis etendusest välja jäid," arvas lavastaja.

Võigemast kinnitas, et etenduse lavale toomine polnud kerge. "Proovid on olnud väga pingelised. Selline improviseerimise teel etenduse loomine võtab kõigilt väga palju, näitlejatelt, lavastajalt, kunstnikult, dramaturgilt ja kogu teatrilt. Ja improvisatsioonilise matrejali juures ei saa ette ennustada publikuedu, millest teater tegelikult ju sõltub," mõtiskles Võigemast.

Samalaadset eksperimenti pole Võigemastil vähemalt lähiaegadel rohkem plaanis korrata.

"Esiteks ei taha ma ühte rööpasse kinni jääda. Kui ma veel edaspidi lavastan, siis tahaks võtta selleks mõne valmis materjali, mitte toetuda improvisatsioonile. Ja teiseks tahaksin ma nüüd kindlasti võtta mõttepausi, lasta asjadel seista ja selgineda. Kui ma teen tükki, kus kõigil on kiire ja aega ei ole, siis selle käigus tekib tugev tahtmine ka enda pere jaoks aega võtta," arvas lavastaja.

Autor: Lemmi Kann, Mari Hiiemäe

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700