9. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

 Väärikamad ruumid on tagapool. Seal särab lauahõbe, valendavad laudlinad, aga kui pole tegemist just piduliku õhtusöögiga, näivad külastajad eelistavat esimest, lihtsamalt sisustatud söögituba. Osalt söögituba, osalt nagu kontor - süüakse lõunat, istutakse arvuti taga ja aetakse taskutelefoniga äriasju. Uskumatu, kui hukutavaks võib kõvahäälne võõras äri peentele roogadele saada. Suitsetamisruumid paremates paikades juba on, aga hädasti oleks vaja ka helistamiskappe. Ja seadust, mis keelaks telefonikõned avalikus ruumis, nagu on keelatud suitsetamine.

Meie esimene roog, grillitud kammkarbid kõrvitsapüreega, oli üllatavalt vaoshoitud - ülimalt leebe kõrvitsapüree koos ülimalt leebete kammkarpidega. Eristuvaid maitseid ei olnud, kammkarp sulas kõrvitsaga ühtlaselt kokku. Esimest korda, kui mulle kammkarp ei maitsenud. Jah, oli küll üllatav kooslus, aga teist korda seda ei telliks.

Vasikamaks väikese pirukaga rohelisel salatipadjal oli hoopis ilmekam. Ilus väike pirukakene andis kinnitust koka usinusest, tore maitsekooslus tema oskustest. Maks oli parajalt kuuma saanud, nii et igati professionaalne töö. Ka magustoiduks valitud kuum šokolaadikook metskirsikastmega oli ilus ja maitsev.

Paar päeva hiljem meelitas mind samasse kohta lõunale odav päevapakkumine - seapraad ainult 65 krooni eest. Natuke läks aega, nii et kiirlõunaks Dominic ei sobi (väga hea, ei peagi sobima). Aga see, mis mõne aja pärast lauale toodi, oli liigutavalt lihtne ja aus: korralik kartulipuder, praetud karbonaadiviil, natuke värsket salatit ja suurepärane veinikaste. Söökla hind, restorani kvaliteet.

Suurepärasest praest elevil, tahtsin mõnu pikendada ja võtsin ka magustoidu - kreembrülee kumkvaadi-laimikastmega. Ja enam ei olnud ma õnnelik - magustoit oli küll ülimalt kaunilt serveeritud, kenasti dekoreeritud ja puha, aga kannatas käsitööoskuste puudumise all - enne kui kreemini jõudsin, tuli läbi murda erakordselt paksust suhkrukattest. Ja kreem, vaeseke, oli sellise koguse suhkru sulatamise tagajärjel soojaks läinud. Aga soe kreembrülee maitseb kui munaga mannapuder lasteaias.

Nii et ikkagi esineb veel üksikud väikesi vääratusi Dominici peaaegu et stabiilses kvaliteedis. Muidugi teeb üldine kõrge tase nõudlikuks, nii et ka väikesed möödalasud meelde jäävad.

Täiel määral saab nautida Dominici veinivalikult. Ei saakski teisiti olla, kui veinide üle valvab üks Eesti parimaid sommeljeesid. Omal kohal on ka detailid, mis toetavad miljööd: väikesed soojad kuklid, lilled vaasis, leebe muusika.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma