9. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Näituse ajalised piirid kulgevad Teise maailmasõja lõpust kuni 1960ndate keskpaigani, mil senikehtinud naisestereotüüp mõranema hakkas.

 Glamuur versus naistraktorist Läänemaailma avalikus sfääris möllas 50ndatel glamuuribuum, kus ideaalse naise kehastuseks oli malbe koduperenaine, kelle huuled olid alati värvitud ja soeng sätitud. Naisekuvand oli puhastatud igasugustest vähegi mehelikest tunnusjoontest.

Nõukogude naine oli naiselikkuse ja mehelikkuse hübriid parimas mõttes. Naine oli nii pehmete väärtuste hoidja kui tõsine töörügaja nii töö kui kodusel rindel. Propaganda plakatitüdrukud olid alati punapõsksed kaunid piigad, sihikindel pilk silmis, käised üles kääritud. Nõukogude naise mitu palet Nõukogude meediamasin tootis hoolega illusiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkusest, kuid selle eesriide taga toimisid hoopis teistsugused seadused.

Kumu näitus püüab avada nõukogude naiseks olemise paljusid erinevaid viise ja tahke. Kunstis kujutati peale naistraktoristide ja lüpsjate ka naiskirjanikke, baleriine, näitlejaid, õpetajaid, meditsiiniõdesid. Võimalikult avara ja mitmekesise naisekuvandi tootmisel oli aga alati tugevalt ideoloogiline ja politiseeritud maik juures.

Katrin Kivimaa rõhutab näituse kataloogis, et tänapäeval võiks nõukogude naise idee demoniseerimisest vabaneda. Igapäevase võitluse kõrval oli ka head: naiste tööhõive kasv, suuremad haridusvõimalused, raseduspuhkus, lastehoiusüsteem ja teatud kontroll oma keha üle, kirjutab Kivimaa.

Kolhoosist kultuurini. Näituse jaotud lähtub mitmekesisusest: naised kultuurialadel, põllul, masinatöödel, linnas. Punase lindina läbib näitust plakatite ja skulptuuride rida, mis eraldab olustikustseenidest koosnevaid teemablokke pika reana kulgevast tüpaažide seinast.

Tüpaažide ja portreede rida on näituse üks huvitavamaid osi. See liigub täielikult ideologiseeritud portree juurest samm-sammult vaimselt emantsipeerunud naiste poole. Rida algab Eduard Einmanni portreega "Lülivanem sm. Kožatšenkost" (1951), kus üsna kohmetunud olekuga maanaine istub ordenid rinnas. Portreede rea lõpetavad Luulik Kokamäe maalid kunstiajaloolasest Inge Tederist ja näitleja Inna Taarnast. Kolhoositaride naiivne sihikindlus on asendunud vaba vaimu manifestatsiooniga.

Näitusega kaasneb illustreeritud kataloog ning filmiprogramm Kumu auditooriumis aprillis ja mais.

Autor: Lemmi Kann, Ragne Nukk