21. mai 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Etendumispaik on näidendi temaatikaga seotud. “Lolla” etendub Tartus Laulupeomuuseumis, ning just see on paik, mille tõttu etendus valmis saigi.

“Mul oli kaks eesmärki, mille tahtsin täita. Esiteks, et see oleks lastelavastus ja teiseks, et mängukohaks oleks Laulupeomuuseum,” sõnastas etenduse autor ja lavastaja Helen Rekkor eeltingimused “Lolla” sünniks”.

Mõte teha lugu Koidula lapsepõlvest kujunes pikkamööda. “Otsisin päris pikalt materjali, mida lavastada, vaatasin läbi paraja portsu kaasaegseid lastenäidendeid, kuni saabus ummikseis. Tundsin, et ei olegi sellist materjali, mis kõnetaks nii mind kui ka publikut ehk siis lapsi. Siis otsustasin, et kui kohaks on Laulupeomuuseum, siis miks ei võiks olla aineseks just seesama teema,” rääkis Rekkor.

Läbivaks teemaks otsimine

Ühest küljest on etendus muretu ja lõbus. Tasakaalustuseks on sees aga ka raskemaid situatsioone, millega väiksel Lollal tuleb hakkama saama. Läbiv märksõna on lavastuses otsimine.

Osatäitjaid on etenduses kolm. Mairi Jõgi mängib Lydiat, Kati Ong tema õde Eugeniat. Tähtis roll on ka Rauno Kaibiainenil, kuid milline just, jätab lavastaja saladuseks, et etenduse kohta mitte liiga palju ette ära rääkida.

Näidendi süžee pole üks-ühele ajalooline tõde, vaid see sisaldab detailides palju mängulist fiktsiooni. “Alustasime proove sukeldumisega omaenda lapsepõlve, mängides “ukakat” ja “heeringas, heeringas, üks-kaks-kolme”, mis lapsepõlves meis endis hasarti tekitasid. Püüdsime teemasse sisse põimida ka keelemängud, mida lapsed kasutavad,” rääkis Rekkor.

Lõbusad hetked Lolla elust

Lavastusprotsessi tulemusena on valminud etendus, mis peaks kõnetama nii lapsi kui ka täiskasvanuid. “Minu jaoks oli huvitav küsimus, kas ja kuidas see lugu laste peal töötab, aga paistab, et töötab küll.

Kui me oleme päeval pargis oma proove teinud, siis on tore näha, kuidas me seal mängivate laste tähelepanu tõmbame. Nad jäävad suu ammuli vaatama, jälgivad lugu ja naeravad palju rohkem, kui me oma ideaalis ette oskasime kujutada,” oli Rekkor rahul.

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe