Autor: Signe Sillasoo • 13. juuli 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ametlikes supluskohtades on supluskoha omanik kohustatud tagama supluskoha heakorra ning tegema pidevalt veeanalüüse.

Vee puhtust on võimalik määrata ka vaatluse abil – puhtuses on põhjust kahelda, kui vees on näha hulk mistahes materjalist hõljuvaid esemeid, nähtav õlikile, vesi on läbipaistmatu, ebatavalist värvi, ebatavalise lõhnaga, lähedal on võimalikke reostusallikad – kanalisatsiooni väljalasketorud, sadamad, suured farmid jne.

Soojal suvel tuulevaikse ilmaga võib vees esineda ka sinivetikate e. tsüanobakterite poolt põhjustatud õitsenguid. Paljud õitsemist põhjustavad sinivetikad eritavad lagunedes või oma elutegevuse jooksul mürkaineid – tsüanotoksiine. Mürgituse võib sinivetikatest saada ainult suu kaudu, neelates alla sinivetikarikast vett.

Läbi naha mürk ei tungi, kuid tundlikuma nahaga inimestel võib kokkupuude sinivetikaterohke veega põhjustada nahalööbeid, silmade kipitust ja nohu.

Seetõttu mürgituse vältimiseks ei tohiks ujuda vees, kus esineb sinivetikaid, ega tarvitada joogiks, söögi tegemiseks ning saunaveeks. Sinivetikamürgid ei lagune isegi keetmisel. Sinivetikaid sisaldavat vett ei tohiks kasutada ka taimede kastmiseks.

Olenevalt inimese naha tundlikkusest võivad nahaärritusi peale sinivetikate põhjustada ka teised veetaimed ja vetikaliigid ning erinevad mikroorganismid.

Kindlasti peaks vältima suplemist, kui esineb lahtiseid haavu, seda ka siis, kui analüüsid vastavad normidele, sest haavade kaudu võib kergesti nakatuda.  

Ametlike supluskohtade nimekirja leiab siit.