Tokyo on tulevikulinna musternäidis. Tokyo kihab ja keeb, suitseb ja müriseb. Vaatamata 1923. aasta hävitavale maavärinale ja Teise maailmasõja aegsetele pommitamistele on Tokyo end üha uuesti ja uuesti üles ehitanud nagu perpetuum mobile.
Karlo Funk on mõned aastad tagasi kirjutanud: “Käik Tokyosse on pilk tulevikku, saabuvate asjade ajalugu: maailma, mis on lõplikult ülerahvastatud, kus igat sammu jälgib kaamera ja elukorraldus on muutunud pea masinlikult organiseerituks.”
Ma pole kunagi Tokyos käinud, kuid Ott Kadariku panoraamfotod ja Karlo Funki näitusetekst toidavad hoolega mu fantaasiat. Nüüdsest peale tundub olevat nii, et iga kord, kui ma mõtlen Tokyole, tulevad silma ette Kadariku fotokollaažid. Ja Fritz Langi 1927. aasta film “Metropolis”.
“Metropolisel”, Tokyol ja Kadariku fotodel on rohkemgi ühist, kui vaid mälusoppidesse kummitava jääb mulje. Ott Kadariku Tokyot, nagu Metropolistki, pole olemas, kuid selle võimalikkuses ei kahtle keegi.
Mitmetasandilised autoteed, taevasse kõrguvad hooned, tossupilved, maapealne ja maa-alune elu ning frankensteinilik linnapilt – Kadarik on justkui doktor Frankenstein ise, kes oma fotolaboratooriumis konstrueerib erinevatest komponentidest, üksikutest linnavaadetest, kollaažid öisest mutantlikust Aasia suurlinnast Tokyost.
Metropolise kõrval meenutab Kadariku öine Tokyo Frank Milleri Sin Cityt. Siin-seal on näha sisselõikeid linna tuuma, mis suitseb ja hõõgub veripunaselt. Süngete pilvedega mustjalt foonilt eristuvad mustrikooslustena vaid tänavavalgustus ja akendest kumav valgus, mis pöörab linnamaastiku täiesti pahupidi.
Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk