13. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kontserdilavade ette ma suurt ei jõua. Tõmban küll kavateatmikus iga kord ringid ümber neile kontsertidele, mida vaadata-kuulata tahan, aga tegelikult kuulan muusikat ikka pigem rannas kivi otsas, kus lainete loksumine sellele lisaefekti annab.

 Või ei kuulegi ma muud, kui kaugelt metsa seest kostvat mütsumist. Naljakas lugu: muusika pärast olen ju kohale tulnud, aga kohapeal selgub, et paadisillal pikutamine või rannas kuuveerandiku vaatamine on justkui olulisem. Ja ilmajäädud kontserdielamustest ei ole kahju.

Meeldival kombel pole ma Viru Folgil kunagi tundnud, et mul kusagile kiire oleks. See teadmine, et midagi kusagil toimub, on piisav, et rahul olla.

Tänavuse festivali peaesineja minu jaoks oli kuumus, mis mind üha merevette jahutust otsima peletas. Päevane leitsak kuumutas keha ning ujumamineku mõte muutus paaritunnitaguse regulaarsusega suisa vastupandamatuks. Ning vaid veidi jahedamal ööajal tõmbas mereäär samuti.

Eks sai ka muusikat kuulatud, aga seda pigem möödaminnes – randa minnes ja sealt tulles. Enamik Viru Folgi lavasid on püstitatud mere vahetusse lähedusse, tänu sellele ei jäänud muusikaelamused saamata.

Viimase folgiõhtu kontsertide kulgemisse tegi taas kord ilm oma korrektuurid.

Kuna ühe peaesinejana välja kuulutatud Haydamaky kontserdi lõpetas üle Eesti veerenud maru, nii et bänd napilt paar lugu jõudis esitada, siis jäi mul ka see kuulmata.

Muusikalises mõttes ehk mitte, aga elamus iseenesest oli võimas – nii suurejoonelist tormi pole mul õnnestunud varem näha. Minu jaoks lisandus see folgielamusele.

Viru Folk 2010

6.–8. augustil Käsmu kaptenikülas

7 punkti

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe