8. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kahjutundega tuleb tunnistada, et millegi väga uudsega film ei üllata, olgugi et eufooria, mis filmi ja samanimelise raamatu ümber viimasel ajal tiirelnud on, pani ootama midagi rohkemat.

Tegu on tõsielulise looga Liz Gilbertist, kes rahulolematusest oma eluga otsustas ühel hetkel kõigele mõneks ajaks punkti panna ja ennast otsima minna. Alguses Itaaliasse, siis Indiasse ja lõpuks Balile.

Kõik kolm olid kenad ja kaunid lood. Vaadates jäid aga natukene pinnapealseks. Ehk lugedes saaks rohkem aimu. Samas ei salga, et film on inspireeriv, seda aga ehk rohkem neile, kes pole varem ühtegi sarnast reisiteemalist eneseotsingufilmi näinud. Kes aga on, need midagi väga ohoo!d näha ei saa. Ei sisu ega teostuse poolest.

Samas üks suur pluss on ka, see on filmi koondmõte – võtta risk ja oma elu täiel rinnal elada. Kõlab ehk klišeelikult, kuid vajab aeg-ajalt inimestele meelde tuletamist.

Söö, palveta, armasta

6/10

Kinodes alates 1. oktoober 

Autor: Signe Sillasoo, Urve Vilk