On vana tõde, et vigadest saab õppida ja vigu paaniliselt kartes ei ole uuendusi võimalik teha. Aga oled Sa mõelnud milline on "õige" kogus eksimusi, mida kannatada ja millal peaks sekkuma? Maailmakuulus disainifirma IDEO mänguasjade disaini üksus mõtleb aastas välja ca 4000 ideed, millest keskmiselt 230-st tehakse prototüüp ja 12 lähevad müügiks. Teisisõnu - elluviimiseni jõuab 0,3% esmastest ideedest ja ca 5% prototüüpidest.
Jah, nemad on disainifirma, kelle äriloogika on teine. Tavaline firma ei saa endale 99%-list ebaõnnestumist lubada, aga see polegi siinne iva - ära võrdle protsente, vaid kultuure. Jah, mõtle pigem organisatsioonikultuurile - milline on Sinu organisatsioonis suhtumine vigadesse? Igas veidi suuremas kollektiivis on oht, et töötajad näevad võimalust näidata ennast paremas valguses läbi kolleegide vigade esile tõstmise ja hukka mõistmise. Sellega kaasneb sageli riskivalmiduse naeruvääristamine ja uute ideede tõrjumine. Selle asemel, et vigadest õppida ning uusi võimalusi otsida saab normiks vigade vältimine ja madala profiili hoidmine.
Seda, millist kasu toob sellise organisatsioonikultuuri muutmine avatuks ja toetavaks uuris Harvardis Amy Edmondson. Lühidalt kokkuvõttes - nendes organisatsioonides, kus juhid tunnustavad ja hindavad inimesi, kes avatult räägivad oma kõhklustest ja ebaõnnestumisest sama moodi kui edust ja võitudest, tunnevad inimesed ennast psühholoogiliselt kindlamalt ning on altimad uusi asju proovima.
Seega - kui tahad, et Sinu inimesed oleksid uuenduslikud, siis pea meeles, et vigadest õppimisel on kaks peamist eeldust:
• juhipoolne andestamise oskus
• tehtud vigade mitte unustamine
Need kaks eeldust koos tagavad, et inimesed julgevad vigu teha ning tahavad nendest järeldusi teha - esimene loob eksimist võimaldava õhkkonna ja teine suunab sama eksimuse kordamist vältima.
Autor: Urve Vilk, Juhtimine. ee