27. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Praegusel kujul tegutsev Saarioinen OY on 1953. aastal Sahalahtis konservitööstuse avamisega alustanud Soome perefirma, mille aastakäive küünib 340 miljoni euroni ja mille käes on üle 40% Soome valmistoiduturust. Muide, Rapla tehas on Saarioineni viiest tootmisüksusest ainus, mis paikneb väljaspool Soomet. Märt Vilbaumi sõnul tekkis kontserni juhtides paari aasta eest arusaamine, et Eesti, Läti ja Leedu turul on võimalik valmistoiduga läbi lüüa.

Rapla tehase ehitamisega alustati pärast enam kui kümmet Eestis oldud aastat, sest senise, 2002. aastal üles ostetud Meleco Tallinnas Männikul asunud tehase võimusest ei piisanud kõigi kolme Balti riigi vallutamiseks.

“Ajani, kui Saarioinen Eestis tootmist alustas, tehti siinmail valmistoitu vähe ja põhiliselt seisnes seegi tegevus salatite valmistamises,” iseloomustas Vilbaum nelja-viie aasta tagust turgu. “Salatite tegijaid on siiani palju ning tuleb tõde tunnistada, et paljud nendest tegutsevad küllaltki kesistes tingimustes,” nentis ta.

Tal on rääkida terve filosoofia valmistoidu olemusest ja ta arvab end mõistvat selle tarbijate hingeelu üksikasju. Kõige rohkem ajab meest närvi, kui keegi nimetab Saarioineni tehast näiteks konservivabrikuks.

Kaubamärk rõhutab perekesksust. “Valmistoit ongi sõna otseses mõttes valmis toit, mida tuleb enne söömist vaid soojaks teha. See pole kulinaaria selle klassikalises mõistes, see pole purgisupp ega kiirtoit ja kindlasti ei ole see konserv,” selgitas Vilbaum.

“Meie defineerime valmistoitu kui säilitusaineteta, sügavkülmutamata ja hügieeniliselt perfektselt valmistatud kodulähedast rooga, mis annab inimesele vabaduse õhtuse pottide ja pannidega jändamise asemel oma aega kvaliteetsemalt kasutada.”

Ta kinnitab, et valmistoitu tarbides ei säästa inimene mitte ainult oma niigi pidevalt käest libisevat aega, vaid ka raha. Tõepoolest, kui arvutada kokku kodusele söögitegemisele kuluv elekter, gaas või vesi, siis näib tema jutt tõele vastavat.

Sedasama kodulähedust ja perekesksust väljendab ka Eestis kasutusele võetud kaubamärk Mamma, mida kannab juba ligemale 70 erinevat Rapla tehases valmistatud rooga.

Märt Vilbaum on seda meelt, et toidutootja peab asuma tarbijale ehk selle toidu sööjale võimalikult lähedal. Samas ei peetud õigeks rajada tehast keset pealinna piiravaid tehnoparke, sest tema arvates ei sobi peaaegu steriilne toiduvabrik puhtesteetiliselt paiknema kõrvuti näiteks veokite müügisalongi, betoonitehase või mingi remonditöökojaga.

Ranged hügieeninõuded. Steriilsust ei maininud Vilbaum ilmaaegu – Saarioi­neni Rapla tehasest on selleni tõepoolest vaid üks tibusamm. Turva- ja hügieeninõuded on rangeimaist rangemad, need algavad juba väravast, kust saab ogaliste pöördhoobade vahelt vaid ühekaupa läbi pugeda. Terve tehase territoorium ehk ala, mis jääb sissepoole piirdeaeda, on tubakavaba.

Tootmisruumidesse pääsemiseks tuleb ennast enam-vähem tuumafüüsikuks riietada, neli-viis korda desinfektsioonivedelikega käsi pesta ja seejärel jalad spetsiaalsel liikuval harjaslindil pisikutest puhtaks pesta. Kusjuures kogu seda tegevust jälgivad fotosilmad, mis ei lase ühelt etapilt teist vahele jättes kolmandale hüpata, lihtsalt järgmine värav ei avane.

Tootmine jaguneb kuum- ja külmtöötluseks, sisetemperatuur on ruumides +10 kraadi või alla selle.

Tooraine, mis võimalik, hangitakse Eestist, ent nii paradoksaalne kui see ka pole, ei suuda kunagise kartulivabariigi juurikakasvatajad tehast piisava kvaliteedi ja vajaliku hulga kartulitega varustada. Nõnda tuuakse osa kartulist sisse Soomest, seevastu peet ja porgand on valdavalt eestimaised, samuti liha- ja piimatooted ning leivad-saiad. Majonees segatakse tehases ise kokku, et saavutada suurem võimalus salatite maitseomadustega varieerida.

“Kui etiketil on märgitud, et salat või mõni muu toode sisaldab mingeid e-aineid või konservante, siis ei tähenda see seda, nagu oleksime meie need sinna pannud,” sõnas Saarioineni kvaliteedijuht Merje Kips. “See tuleneb sellest, et mingi sink, vorst või muu koostisosa sisaldab ise niikuinii naatriumnitritit või mõnda teist ainet.”

Töötajad enamasti kodukandist. Tootmises on palju käsitööd. Näiteks töötab võileivaliini ääres viis-kuus naist, kel igaühel oma konkreetne ülesanne: kes paneb leiva vahele singiviilud, kes salatilehed, kes hapukurgi… Rivi viimane paneb kaks leivapoolt kokku ja saadab võileiva pakendamisse.

Sadakond inimest, kes Saarioineni tehases rakendust leiavad, on suuremalt jaolt kõik Rapla kandi rahvas, võimaluse avanedes loobusid paljud Tallinnas tööl käimisest.

Mis aga puutub tarbijale lähemal olemisse, siis olevat tõsi taga väitel, et soomlase ja eestlase maitsed erinevad kas just nagu öö päevast, aga üsna põhimõtteliselt kindlasti. Nimelt kui põhjanaaber eelistab üha enam madala rasvasusega tooteid, siis eestlane soovib ikka korralikult kõhtu täitvat rammusat einet. Suur erinevus olevat ka salatites – soomlastele meeldivad kõrgema happesusega salatid kui meile. Suppidest lähevad Soomes paremini müügiks püreesupid, Eestis aga selge leemega supid, kus kartulid, porgandid, frikadellid ja lihatükid hästi eristatavad.

Müügihitt pannkoogid. Kõike seda arvesse võttes on kogu Eestis müüdav toodangusortiment, selle retseptid, ratsioonid ja muud omadused välja töötatud just siinse rahva maitse-eelistusi arvestades. Soome viimiseks tehakse Raplas hoopis teistsuguseid asju – spinatipannkooke ja toitlustusasutustele mõeldud tooteid, kokku paarkümmend nimetust.

Merje Kipsi sõnul on müügihitiks pannkoogid, nii magusad moositäidisega kui ka soolased liha, singi või juustuga. Mamma pannkoogid tunnistati Eesti toiduliidu konkursil ka 2010. aasta parimaks valmistoiduaineks. Soojemal ajal lähevad hästi erisugused võileivad, mida müüakse peamiselt tanklakettide kaudu.

Valmistoit säilib 5–15 päeva. Selline suhteliselt pikk säilivusaeg saavutatakse tänu rangetele hügieeninõuetele ja tehnoloogiale. Näiteks kuumtöödeldavad tooted jahutatakse kiiresti maha – pannkoogid praadimistemperatuurilt paarikümne minutiga kolme-nelja kraadini.

Taust

Soome: 1957 olid Saarioineni peamised tooteartiklid maksavorm, lihapallid, kapsarullid ja mannavaht. Mõningate muutustega toodetakse neid siiani. Valmistatakse ka moose, pitsasid jm, mis ei liigitu otseselt valmistoidu kategooriasse.

Eesti: OÜd Saarioinen Eesti tõstab hea näitena esile ka EAS. Eurotoetuste abil on juurutatud majandustarkvara, välja töötatud brändi Mamma pakendid ning toetatud töökeskkonna parendamise projekte.

Mis on mis

OÜ Saarioinen Eesti

asutatud 1995,

2002 osteti ASi Meleco enamusosalus, 2009 avati Rapla valmistoidutehas

asukoht: Raplamaa,

Kalevi küla

Tegevjuht: Märt Vilbaum

Omanik:

Saarioinen OY 100%

töötajaid: 100

www.mamma.ee

KOMMENTAAR

Valmistoit on saanud uue näo

Sirje Potisepp, Eesti Toiduliidu juhataja

Saarioinen Eesti uue tehase avamine omab Eesti riigi ja toiduainetööstuse jaoks suurt tähtsust. Seda eelkõige kahest aspektist – esiteks näitab investeerimine Eestisse omanike usaldust Eesti kui riigi vastu ning usku tarbijaturu potentsiaali, teiseks suureneb tööhõive (ligi 100 töökohta), mis tähendab riigi eelarvesse maksuraha.

Samuti kasvatab see valmistoitude turul konkurentsi, mis viib kvaliteedi paranemisele ja hindade alanemisele.

Balti riikides aastatel 2007–2010 korraldatud uuring toitumisharjumuste kohta näitas, et eestlastest teeb kodus süüa 67%, lätlastest 90% ja leedukatest 83%. Praegu pole valmistoidud enam need, mis nad mõni aastad tagasi olid.

Toiduliidu tellitud uuringu andmetel on tarbijad kaubamärgi Mamma hästi vastu võtnud ja nüüd jääb tööstusel üle vaid tuntust suurendada. Seda saab teha maitsvate toodete valmistamise ja korraliku turundustaktikaga

Autor: Urve Vilk, Ain Alvela