Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 1. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

1995. aastast juhtimiskonsultandina tegutsenud Margus Alviste, kes on uurinud ka paarituhande  aasta vanuseid suhtlemistavasid, ütleb, et viimase 15 aastaga pole ärielus muutunud mitte meie käitumine, vaid suhtumine sellesse. “See, mida aktsepteeritakse ja kuidas asjadest räägitakse, on muutunud. Muutunud on moraal ehk tavad ja kombed. Rohkem on variserlikkust. Räägitakse nii, nagu ühiskond ootab, aga tegutsetakse ikka varasemaga sarnaselt,” sõnas Alviste.

Rohkem on kahepalgelisust.  Alviste toob näite, et kui 1990ndate alguses ja keskel oli ettevõtjate mõtteviis orienteeritud eelkõige kasumlikkusele, siis praegu räägitakse palju sotsiaalsest ettevõtlusest ja -vastutusest. “Aga see on kahepalgeline. Neljasilmavestlustest ettevõtjatega selgub, et see on enamasti ühiskonna survest tulenev jutt. Tegelikult hindavad ja tegelevad sellega väga vähesed. Ehkki ka selliseid muidugi on,” sõnas Alviste.

Samad trendid on Alviste hinnangul nähtavad ka avalikus sektoris, kus räägitakse ühte, aga tehakse hoopis teist. Kui selletaoline käitumine algab poliitikast, siis mida ärimeesteltki loota. “See on omane kogu Euroopa ja Ameerika kuluurile. Hinnatakse, et oleme kultuursemad, ühiskonnale söödetakse ette üha rohkem sotsiaalseid programme, aga tegelikult toimub tõe moonutamine. Moraal taunib petmist, samas kasutatakse massiliselt kaudset petmist, ehk räägitakse üht ja tehakse teist, mis samas ei tundu valetamisena, vaid normaalse käitumisena.”  

Entusiasmi pole kaugelt enam nii palju kui 1990ndatel. Alviste hinnangul on vähenenud ka eestlaste ettevõtlikkus. Kui 1990ndatel tundus, et kõik teed on lahti ja entusiasmi oli palju, siis rikkuse suurenemisel riskijulgus väheneb. “Ettevõtlikkus on jäänud maha 1990ndatesse. Riskimisvalmidust on praegu liiga vähe.”

Lisaks puudub meil kasvumootor ja potentsiaal, mille põhjal kasv tekkida võiks. Tooraineressurssi meil pole, tööjõudu on vähe ja kvalifitseeritus madal. Ka töömentaliteet läheb alla, sest oleme läänest võtnud üle mudeli, mille järgi tahetakse saada mugav elu võimalikult vähese vaevaga.

Alviste sõnul ei oska me peremehelikult rinda ette lüüa ega adekvaatselt oma potentsiaali hinnata. “Meil puudub visioon ja strateegiline planeerimine. Me pole oma võimalusi kaugelti piisavalt ära kasutanud,” ütleb ta.