16. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Annely Maksan on toiduvalmistamise vastu juba lapsest saadik huvi tundnud. “Saiu-kooke küpsetati meie peres ikka sageli,” kinnitab ta. “Nii kümmekond aastat tagasi aga tekkis tahtmine katsetada ka leivaga ja saigi hakatud katsetama.”

Esialgu ei tulnud asi sugugi kergelt. “Kui tänapäeval võib kõikjalt leida igasuguseid põnevaid retsepte, siis tollal neid eriti kuskilt võtta ei olnud,” jutustab Maksan. “Siiski avastasin juhuslikult ühe ajakirja, kus oli juttu leivaküpsetamisest ja üks retsept samuti välja toodud.”

Üht-teist tarkust õppis ta ka vanaema käest, põhiline oli aga siiski ise proovimine-katsetamine. “Septembri alguses hakkasin üritama, esimese leiva, mida tõesti leivaks võis nimetada, sain kätte jõuludeks,” meenutab ta. Kui esialgu oli sööjateks põhiliselt oma pere, siis tasapisi hakkasid ka sõbrad ja sõprade sõbrad värskete iseküpsetatud leibade vastu üha suuremat huvi näitama. “Ühel hetkel läkski see tuttavate ring juba nii suureks, et tekkiski mõte hakata leibu turustama,” räägib Maksan. “Pelgasin alguses, et see protsess on väga keeruline, et euronõuded köögile ja kõigele muule on väga ranged…”

Tegelikkuses polnud aga asi sugugi nii ületamatu. “Kolm aastat tagasi osalesime leivaküpsetamise võistlusel ning leivaliidu direktor ütles, et koduköögi olemasolu on piisav,” ütleb Maksan. “Nii otsustasimegi proovida ning sündis ettevõte.” Praeguseks müüakse Haldjaleiva tooteid nii mitmesugustel laatadel kui ka erinevates kauplustes Tallinnas ning Viimsis.

Südamega leivategu. Huvi leibade vastu on olnud algusest peale suur, kuid siiski tegutseb Haldjaleib siiamaani koduköögis ning kõik leivateo juures vajalikud protsessid, näiteks sõtkumise, teeb Annely Maksan ikka käsitsi. “Just seepärast on vahel juhtunud, et nõudlus ületab pakkumise,” tõdeb ta. “Näiteks laatadel – kord ei saanud me kahepäevase laada teisel päeval enam osaleda, kuna soovijaid oli nii palju ja lihtsalt ei jaksanud rohkem küpsetada.” Õnneks tõi EASile kirjutatud stardiprogramm suurema leivaahju senise integreeritava asemele ning see tegi perenaise töö pisut kergemaks.

Kõige olulisem leivateo juures on teha seda südamega, pühenduda ja olla kogu hingega selle protsessi juures, on Maksan veendunud. Vastasel juhul on ebaõnnestumine kerge tulema. Ta lisab, et eks see kehtib peale leivaküpsetamise ilmselt iga asja kohta – kui ei püüa, siis ei tule ka välja.

Tarbijad eelistavad tema sõnul eelkõige klassikalist musta rukkileiba, kuid tegelikult on väga hästi vastu võetud ka erinevad lisandid, nagu juust, ürdid, puuviljad jne. “Tootmises on korraga umbes 4–5 sorti ning aeg-ajalt katsetan ka igasuguseid päris uusi maitseid,” kinnitab Maksan. “Neid “testib” siis kõigepealt mu oma pere ja ütleb oma hinnangu, mis meeldib ja mis mitte.”

Õpituba. Ühtlasi korraldab Maksan ka leivakoolitusi, kus jagab huvilistele näpunäiteid kogu leivateo protsessi kohta algusest lõpuni ning igaüks saab ise ka kohe tainast sõtkuda ja katsetada praktikas, kuidas asi käib. “Koolitusi olen teinud kaks aastat ja alguses oli huvi meeletu,” kinnitab ta. “Eelmise aasta aprillis sai mul sada koolitust täis, viimase aasta jooksul ei ole enam kordi lugenud.” Praegu on avatud koolitusi umbes 1–2 korda kuus, aga suurenenud on tema sõnul huvi oma kokkupandud sõprade grupi koolituste vastu – seda siis juba üle Eesti grupile sobivas kohas. “Kui algul tuli koolitusele inimene eelnevate teadmisteta, siis nüüd on suurenenud nende hulk, kes juba ise küpsetavad, aga on mõne asjaga jännis,” selgitab Maksan. “Küll on leib seest nätske või koorik kõva. Ja siin saan hea meelega abiks olla, sest koolitused on mind ennastki koolitanud, tean nüüd tänu teiste tehtud vigadele ka ise palju rohkem.”

KOMMENTAAR

Reti Kalde

KRKA d.d. Novo Mesto Eesti Filiaal

Tellisime Haldjaleib OÜst leivapätse jõulude ajal firmakingiks. Olime nende kohta lugenud internetist ja see tekitas huvi. Nii tekkiski mõte teha vahelduseks säärased teistmoodi kingid. Pätse telliti suur hulk, need jõudsid õigeks ajaks pärale ning kõik jäid rahule. Leivad olid tõesti maitsvad.

Tiiu Liebert

TTÜ Toiduainete Instituudi toiduteaduse lektor 

Olen samuti kodusküpsetatud leiva poolt. Üldiselt sõltub tavalise poeleiva ja käsitööleiva vahe just koostisainetest. Üha rohkem asendatakse poeleibades osa rukkijahu nisujahuga. Kodus tehtud leivas ei ole ka säilitusaineid.

Autor: Urve Vilk, Ain Alvela