Ma ei tea, kui palju tegelikult on Eestis neid perekondi, kes ei saa hakkama, ei oska elada ja on kimpus alkoholiprobleemidega.
Samas ei saa üle ega ümber sellest, kuivõrd suur tabu nendest teemadest rääkimine Eesti ühiskonnas on. Pole midagi teha, kõigil meil on suguvõsas vähemalt üks joodik ja alkoholism kui mureteema puudutab suurt osa meist isiklikult.
Seetõttu on loomulik, et Katrin Lauri uus mängufilm keskmisele vaatajatele hinge läheb. Pealegi räägib lugu kaheksa-aastasest lapsest Luciast (Kerttu-Killu Grenman) ja laste mured tekitavad alati kaastunnet.
Erand pole Luciagi, kes jääb kogu selle trööstitu Eesti elu hammasrataste vahele. Hinded koolis on kehvad, ema (Maria Avdjushko) joob, isa (Rain Simmul) kaob Soome tööle –keegi ei tegele Luciaga. Tüdruku ainus kaitseingel on kuueaastane Downi sündroomiga naabriplika.
Jah, see film on masendav. Aga nagu ma juba ütlesin, vähemalt on ta tavalisele inimesele arusaadav ega eelda mõistmiseks meeletut intelligentsust või kunstilisi andeid, mis tegi minu jaoks selle filmi tunduvalt sümpaatsemaks kui näiteks Keeduse “Kirjad inglile”.
Kogu filmi jooksul tundus mulle lugu tegelikult väga tuttav, kuni lõpuks meenus Leelo Tungla raamat “Kirju liblika suvi”. Huvitav, kas või kuivõrd see sama väike raamat Katrin Lauri inspireeris?
Erilised boonuspunktid tuleks minu meelest anda näitlejatele. Ülle Kaljuste näitab filmis hästi, kuidas sisuliselt episoodilist rolli on võimalik mängida vaatajatele äärmiselt meeldejäävaks. Ja Epp Eespäev sotsiaalametnikuna on peaaegu et äratundmatu. Aitäh eesti naisnäitlejatele!
“Surnuaiavahi tütar”
7/10
Stsenarist ja režissöör: Katrin Laur
Osades: Maria Avdjushko, Rain Simmul, Kerttu-Killu Grenman, Esther Kõiv, Kersti Kreismann, Epp Eespäev, Ülle Kaljuste, Arvo Kukumägi jpt
Kinodes alates 25.02
Autor: Urve Vilk, Liis Kängsepp ja Joosep Laik