18. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Dokumentaalfilmide festivali programm pakub seitsme päeva jooksul vaatamiseks rohkem kui 40 filmi, lisaks on kavas seminar ning mitu näitust ja kontserti.

Festivali koordinaatori Jaanika Jaanitsi sõnul on süsteem endine ja varasematel aastatel käinute jaoks tuttav. Festivali põhiprogrammi näidatakse Athena keskuses. Kontserdid, kus tänavu esinevad Svjata Vatra ja Madame Rouge, toimuvad Genialistide klubis ja näitused on üleval Eesti Rahva Muuseumi näitustemajas.

Põhiprogramm kestab seal aastal teisipäevast laupäevani. Esmaspäeval keskendutakse helidele, toimub selleteemaline seminar. Pühapäev on näituste päralt.

“Teadvustamatult on filmides helil oluline koht, aga tihtipeale ei pöörata sellele tähelepanu. Filmitegijad ei oskagi võib-olla seda tähele panna. Seminaril “Heli kontuurid” on plaanis neil teemadel süvendatult rääkida,” lausus Jaanits avapäeval toimuva kohta.

 “Kohale tuleb dr Ernst Karel Harvardi Ülikoolist. Ta räägib, kuidas on helisid kasutatud etnograafilises kinos. Teise nurga alt kuulatakse ka neid filme, mis on festivali kavas olnud varasematel aastatel,” täpsustas ta. Pärast seminari antakse teatepulk üle filmidele.

Põhiprogrammi keskmes on tänavu linateosed, mille võib koondada kahe teema alla: “Sel aastal oleme sõnastanud kaks suurt teemaplokki – meeled ja kogukonnad. Nii juurtega kui ka juurteta kogukonnad, nii need, kes seotud mingi kindla territooriumiga, kui ka need, mis liikumises ja muutumises. Sõna “meeled” oleme vaadanud kõige laiemas tähenduses – kuulmine, nägemine, haistmine jne,” avas programmi tagamaid festivali koordinaator Siim Angerpikk.

Meelte teema illustreerimiseks toob ta näitena välja festivali ava- ja lõpufilmi. Esimene neist, “Unistuste maa”, jutustab loo kahest noorest pimedast naisterahvast, kes käivad Indias pimedaid lapsi aitamas ja harimas. Festivali lõpufilm “Kurtide laste maa”, mis võitis Itaalia aasta dokumentaalfilmi tiitli, viib publiku Santa Croce mõisa, kus õpivad kurdid lapsed.

“Samamoodi võib tuua välja maitsemeeltega seotud filmi “Keetes kokku unistusi”. See on lugu Peruu kokakunstist. Filmi tegijad on jälginud Peruu gastronoomiat alates koduköökidest ja lõpetades tipprestoranidega,” sõnas Angerpikk. Kel sellest väheks jääb, saab söögikultuuriga seotud mõtteid mõlgutada näitust “Euroopa maitsed” vaadates.

Kogukondade temaatikat kajastavad kõige paremini filmid “Järgmisel aastal Babüloonias” ja “Linnu tee”. Esimene neist räägib juudi kogukonna mittepüsimajäämise kartustest Indias. Teine film aga näitab Ida-Euroopa vanausuliste kogukonna igapäevatoimetusi ja pingutusi, et jääda ellu ning säilitada oma traditsioone.

Põhiprogrammi kõrval on kavas eriprogrammid. Kui varasematel aastatel on keskendutud näiteks antropoloogiliste filmide tegija Colette Piaulti või dokumentalisti ja antropoloogi Leonard Kamerlingi töödele, siis sel aastal on Angerpika sõnul fookuses meie oma Mark Soosaare looming. Festivali avapäeval saab näha tema tööde retrospektiivi.

“Näitame väga eripalgelisi filme. Tegelikult soovitan neid kõiki vaadata. Kavas on nii antropoloogilisi dokumentaalfilme kui ka etnograafilisi, mille keskmes on tavade ja traditsioonide temaatika,” mainis Angerpikk.

“Et festival on võrreldes näiteks PÖFFiga väike, siis peaks suurtel huvilistel olema võimalik isegi terve programm endasse lasta,” võttis Angerpikk kokku. 

Maailmafilm –  Tartu visuaalse kultuuri festival

21.–27. märtsini Tartus, põhiprogramm linastub Athena keskuses

Piletid: enne kl 17 algavad seansid tasuta, pärast kl 17 1,5–2 €; festivali pass 8–15 €

Info ja kava: www.worldfilm.ee

Autor: Signe Sillasoo, Urve Vilk