29. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ludmilla Siim on alates 1977. aastast elanud Helsingis. Kõnealust näitust võib pidada tema suureks comeback’iks Eestis. Jüri Palm lahkus meie hulgast 2002. aastal. Siim ja Palm aga polnud Eesti 1970ndate kunstimaastikul sugugi mitte ainsad, kes linnatemaatikat puudutasid. Sellest ei saanud mööda ei Ando Keskküla, Jaan Elken ega teisedki.

Siim ja Palm näevad linna läbi väga erinevate silmade. Palmi maalid aimavad järele Hollywoodi glamuuri, mis on pisut sünge ja kurjakuulutava alatooniga. Ta mängib vaataja ruumitajuga: kord laseb ta linnal venida perspektiivseks, kord surub kõik motiivid tasapinnaliselt ühte puntrasse.

Paljusid Palmi maale iseloomustavad kordused ja fragmentaarsus. Näha saab üksikuid ja poolikuid kilde linnamelust. Kordus viitab aga masinlikkusele, meenutagem kas või seda, millise maigu omandasid kordused Andy Warholi loomingus.

Ludmilla Siimu linnamaastikud erinevad Palmi omadest juba oma tonaalsuse poolest. Siimu linn on läbikumav ja hele, samal ajal kui Palm kasutab tumedaid ja intensiivseid toone.

Ent siiski on neil kahel palju ühist. Arhitektuur ja geomeetria on mõlemal olulisel kohal. Pilti, mille sees motiivid toimima hakkavad, raamib arhitektuurne taust. See on tehismaastik, kaugusesse ulatuv horisont ja dramaatiliselt välja venitatud perspektiiv.

Mõlema kunstniku maalidel kohtab tihti inimfiguure. Neid ümbritsev linnapilt on vaikuses jäädvustatud, tardunud. Inimesed ei mõju sellise linnamaastiku taustal elavate olenditena, vaid masinatena, mis suure linna kära ja müra keskel oma teed künnavad. Inimesed on küll linnas koos, kuid samal ajal on nad üksi. Nad ei suhestu omavahel, vaid on üksteisele võõrad – see kajab vastu nii Siimu kui ka Palmi maalidelt.

Kui Jüri Palm kujutab fantaasialinna, siis paljude Ludmilla Siimu piltide aluseks on Tallinna motiivid. Ent vaatamata sellele, et mõlema kujutatud suurlinn tahab olla modernsuse viimane sõna, tuletab näituse kuraator Liisa Kaljula meelde, et Tallinn oli tol ajal alles arenemisjärgus.

Ta kirjutab: “Samas on seitsmekümnendate Tallinn alles esimeste internatsionaalses stiilis kõrghoonetega linn, kus pole veel eskalaatoreid, maisitõlvikuks kutsutavat Olümpia hotelli, telemaja, linnahalli, neljarajalist Pirita teed, purjespordikeskust TOP ega uut lennujaama.”

Ludmilla Siim ja Jüri Palm – “Üksi linnas”

Kumu, Weizenbergi 34 / Valge 1

Näitus on avatud 28. augustini.

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk