Autor: Rivo Sarapik • 14. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ameerika Rannavalve koostas jahmatava nn juhendi uppumise kohta. Kui eeldatakse, et uppuja hakkab appi karjuma, kätega vehkima ja teeb kõik, et veest pääseda, siis nii lihtne see paraku ei ole. Ehk, kui vees viibivaga tundub kõik korras olevat, sest ta ei vehi ega tee kisa, ei tähenda see, et temaga on kõik korras.

Uppumisel hakkavad tööle instinktid, millede esmane eesmärk on hoida inimese hingamiselundid vee peal ning vältida vee sattumist hingetorru. Uppuv inimene suudab end vee peal hoida kuni minuti.

Tasub teada:

1. Harvade eranditega on uppuval inimesel füsioloogiliselt raske abi järele kutsuda. Hingamiselundite esmane funktsioon on hapniku kehasse vahendamine, kõne on teisejärguline. Ehk, enne tuleb tagada hingamine, siis kõne.

2. Uppuva inimese suu pendeldab veepinna ja -aluse vahel. Kuna suu ei ulatu üle veepinna piisavalt kauaks, ei jõua ta nii sisse kui välja hingata ning appi hüüda. Kui uppuja suu ulatub üle veepinna, hingab ta enne vee alla vajumist kiirelt sisse ja välja.

3. Uppuvad inimesed ei saa abipalveks ja tähelepanu meelitamiseks kätega vehkida. Looduse poolt on paika pandud nii, et instinktiivselt ajab inimene vees pinnal püsimiseks käed laiali, sest nii saab end hindamiseks veepinnale upitada.

4. Uppudes ei kontrolli inimene vabatahtlikult oma käte liigutusi. Füsioloogiliselt ei saa end veepinnal hoidmiseks rabeleja enda uppumist takistada või valida, kas ta lehvitab päästjaile või isegi päästetehnikast haarata.

5. Inimese keha püsib vees püstiselt. Instinktiikvselt uppumisele reageerimisega suudab inimene veepinnal püsida 20-60 sekundit.