23. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Näitusel näeb nii tema maalikunsti kui ka ettevalmistavaid joonistusi teatritükkidele. Suure tähelepanu tõmbavad endale taaslavastatud installatsioonid Kantori etendustest.

Teater kunstimuuseumis. Miks näidatakse teatrilavastaja loomingut kunstimuuseumis? Sest maalikunst oli Kantori jaoks see ainus ja õige ideede laboratoorium.

1939. aastal lõpetas ta õpingud maalikunsti erialal Krakowis, sellele järgnes töö maalikunstiprofessorina. Võimu surve all oli Kantoril aga üha raskem kohaneda sotsialistliku realismi tingimustega. Ta ei esitanud oma töid enam näitustele ja ta vallandati kunstikooli õpetaja kohalt.

Ometi leidis Kantor vahendeid ja võimalusi radikaalse loominguga jätkamiseks nii maali- kui ka teatrikunstis.

1955. aastal alustas ta oma teatritrupiga Cricot 2, mis sai kuulsaks absurdsete lava-happening’ide esitamisega. Etendustega käidi ringreisidel üle kogu Euroopa.

Näiteks lavastus “Surnud klass” (1975) algas pika hääletu pildiga: madalate puust koolipinkide taga istuvad vanad mehed ja naised. Nad kõik on riietatud musta – nagu surirüüsse. See on surnud klass. Tüki aja pärast tõuseb vaikselt ühe õpilase käsi, ta tahab midagi öelda. Siis tõusevad teisedki käed. Ent õpetajat ei ole. Ei ole kedagi, kes kuulaks ära, mis neil öelda on. Õpetaja rollis oli Kantor ise, kusjuures see ei jäänud sugugi viimaseks etenduseks, kus ta laval kaasa lõi.

Kamaluga absurdi. Kantorit inspireerisid sürrealistid ja dadaistid, kelle põhiline tööriist oli absurd. Hea näide on lavastus “Kaunitarid ja värdjad” (1973), mille tegevus toimub riidehoius.

1970. aastal lavastas Tadeusz Kantor Varssavis Foksali galeriis aktsiooni pealkirjaga “Multipart”. Kantori juhiste järgi loodi 40 identset maali, mis müüdi soodalt maha. Ostjad võisid maaliga ümber käia oma äranägemise järgi: nad võisid selle üle maalida, teha selle sisse auke, seda põletada, selle ära müüa vms. Täpselt aasta pärast eksponeeriti maale Foksali galeriis uuesti, ent seekord ostjate endi töödena.

Kantori kohta on öeldud, et ta oli Poola kunstile sama mis Andy Warhol Ameerika kunstile – teoreetik, radikaalne innovaator, mittemaaliline maalikunstnik, irooniline kontseptualist.

“Tadeusz Kantor. Poola avangardist ja teatriuuendaja”

Kumu kunstimuuseum, Weizenbergi 34 /

Valge 1

Näitus on avatud 18. detsembrini. 

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk