Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 30. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

2010. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda ning nende kultuurile kulutatud kogusumma küündis üle 140 miljoni euro, mis on ligi üks protsent Eesti aastasest sisemajanduse kogutoodangust.

Kõige suurema osa leibkonna kulutustest kultuurile moodustavad kulutused trükitoodangule ja muudele kultuurikuludele (seadmetele jms). Neile kummalegi kulutavad leibkonnad keskmiselt 86 euro aastas ehk 37% kõigist kultuurikuludest. Järgnevad audiovisuaalsele kunstile ja muusikale tehtud kulutused (keskmiselt 37 eurot aastas), seejärel kulutused elava esitusega kunstidele (keskmiselt 15 eurot aastas) ja visuaalsele kunstile (keskmiselt 5 eurot aastas). Kõige väiksema osa moodustavad elanike kulutused muuseumi- ja näitusepääsmetele (ligi 2 eurot aastas).

Eesti kultuurikulutuste osatähtsus leibkonna eelarves on sarnane Euroopa keskmisele näitajale (4%). Suurimad on kultuurikulutused Taanis, Soomes ja Tšehhis, kus need moodustavad 5% leibkonna kogukulutustest. Eestit edestavad ka Läti ja Poola. Kulutuste osatähtsuselt jäävad Eestist tahapoole aga sellised riigid nagu Hispaania, Itaalia, Leedu, Luksemburg ja Belgia.

Muutused leibkondade kulutustes viimase kümnendi jooksul

Eesti leibkondade kulutused kultuurile ajavahemikus 2000–2010 tõusid 52 eurolt 106 eurole ühe leibkonnaliikme kohta, ulatudes enne majanduslangust 2007. aastal isegi 118 euroni. Hoolimata väikesest langusest masu ajal on kulutused kultuurile tõusnud viimase kümne aasta jooksul üle 200%.

Kui üldjoontes näitavad kulutused kultuurile kasvutrendi, siis mõningad erinevused on muuseumide ja näituste piletitele ehk kultuuripärandile tehtavates kulutustes. Need kulud olid varasemaga võrreldes väiksemad ja ebaühtlased kuni 2006. aastani, mil avati KUMU. See andis märkimisväärse tõuke ka muuseumide külastatavuse tõusule ja ühtlasi tehtavatele kulutustele. Kogu selle perioodi jooksul on ainsana langenud kulutused visuaalsele kunstile: maalidele, graafikale, fotokunstile, skulptuurile, tarbekunstile ja muudele kunstiesemetele. Võib oletada, et kuigi Eestis käiakse üha meelsamini muuseumis ja näitustel, siis kunsti ostmine on endiselt üksikute jõukamate elanike pärusmaa, mis ei avalda suurt mõju kultuurikulutuste tervikpildile. See võib muutuda elanike jõukuse kasvades, kui avastatakse, et kunst võib olla pikemas perspektiivis ka tänuväärne investeering materiaalses mõttes.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis armastatakse oma kultuuri ja väikese riigi ka kohta kulutatakse sellele üsna meelsasti. Kuigi kulutusi kultuurile ja heaolu omavahel sidudes jääb Eesti Euroopa keskmiste riikide sekka, on siin endiselt arenguruumi. Huvitavaks kujunevad kindlasti järgmised aastad, mil majanduse loodetav stabiliseerumine loob jällegi paremad võimalused kulutusteks kultuurikaupadele ja -teenustele.