6. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Neli kuud sai just täis, arvutab koha üks omanikke Margit Udikas. “Alguses mõtlesime, et alustamine läheb kindlasti aeglaselt, esialgu käivad vaid üksikud kliendid, saame veel rahulikult viimaseid nagisid paika panna, ent möll algas kohe. Tekkis lausa mure, et kõiki ei jõua piisavalt kiiresti teenindada.”

Margit ise oli kohvikumaailmaga juba enne kursis: Raekoja platsil kohvikus askeldades ihkas hing aga midagi päris oma.

“Alguses vaatasime F-hoone ruume Telliskivi loomelinnakus, ent sealset konkurssi me ei võitnud. Oleksime soovinud poolt sellest ruumist, kuid läks teisiti. Seejärel soikus asi pooleks aastaks.”

Kui Müürivahe tänaval asuvad ruumid pakkumisse tulid, võeti asjast rõõmuga kinni. “See on meie kodutänav ja siinsed ruumid olid just sellised, nagu olime otsinud,” lausub Margit.

Must Puudel otsustati sisustada nõukogude aja vahvamaid mööblitükke ja valgusteid kasutades ning omaaegset stiili järgides. Mööblit osteti ja otsiti kauem kui pool aastat.

 “Osa mööblitükke pärineb kodust. Praegu polegi mul seal köögilaua ümber enam õigeid toole,” muigab Margit. “Osa asju on kasutamata, osa ostetud kasutatuna, kuid heas korras, mõni asi aga vajas päris hoolsat restaureerimist. Kodus seisavad veel konjakitoolid, mis ootavad korrastamist, et siis samuti siia jõuda.”

Arvamuse, et nõukogude ajast pärit mööblitükkidega sisustus on parema puudumisel odav väljapääs, lükkab Margit otsustavalt ümber: “Kui ostame näiteks 60 euro eest tooli, siis selle korrastamine läheb üldjuhul maksma teist samapalju.”

Nagu ikka kodude ja kohvikute puhul, mis pole kujundatud vaid kataloogis pakutava valiku põhjal, on Mustas Puudlis igal mööblitükil oma lugu rääkida. “Meie majas pandi ülemine korter müüki ja omanik tahtis oma punastest toolidest lahti saada. Nii leidsid nad tee siia. Valgusteid kogub mu abikaasa Siim Susi. Mitu vaasi pärineb meie enda ja meie sõprade kodudest, osa asju on leitud uuskasutuskeskusest. Õrna serviisi ja klaase plaanime tulevikus eksponeerida puhvetkapis ning punane mistravaip annab õigele meeleolule kindlasti palju juurde,” leiab Margit.

Tema enda ühed lemmikmööblitükid on Maile Grünbergi kandilise torujalaga toolid, mida omal ajal tootis Kooperaator.

Nostalgiahõngulisse tooli vajunud külalise aitavad õigesse meeleollu viia tuttavlikud plekised jäätisepokaalid. Ajaviiteks ja värvikaks ajarännakuks tasub lehitseda omaaegseid ajakirju. Ruumist aitab kaunist keskkonda luua ka kunst.

“Eraldi tahaksin tänada Kaarel Tarandit, kes annetas meile hunniku pilte, mida ajalehele Sirp aastate jooksul kingitud on. Toimetuses ei olnud nende eksponeerimiseks sobivat seina ja nii jõudsid need meie juurde,” räägib Margit. “Vahvate värviliste piltide autor on Kristi Kongi, suur fiiberplastist kitseportree on skulptor Eike Epliku töö.

Musta Puudli üks tõmbenumbreid on õdus lilleline siseaed. Kollastel toolidel armastavad jalga puhata nii kohvikuukse juhuslikult leidnud turistid kui ka veendunud püsikunded. “Loodan, et järgmisel aastal on meil siin oma kõrvitsapeenar, aga esialgu tuleb läbi ajada tomatite ja vaarikatega,” lausub Margit.

Raha eest reklaami pole Musta Puudli omanikud kohale teinud. Põhimõte, et hea koht end kõige paremini ise reklaamib, on senini hästi toiminud. Kliente peibutab ka tore muusikaprogramm, mille eest vastutab Vaiko Epliku pere.

“Vaiko ja Kristel hoolitsevad programmi eest, meie kohviku igapäevase toimimise, samuti siinse sisekujunduse eest,” ütleb Margit.

“Kahe perega sai kohvikuidee loodud ning igaüks teeb seda, mis talle loomulik ja tuttav. Siin on juba esinemas käinud näiteks Jaan Sööt, Jaan Pehk, Chalice ja Lenna Kuurmaa. Eks iga nädal toob uusi tegijaid, näiteks septembrikuu artist on meil Liisi Koikson,” võtab Margit jutu kokku.

9 pilti

Autor: Urve Vilk, Kadri Tamm