14. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõige magusam pluss asja juures on see, et filmi sisu on pärit elust enesest. Seetõttu on kõik ehe. Dokumentaalfilmis ei saa olla ülemängimist ja võltsi näitlejatööd, sest seal ei ole näitlejaid. On päris inimesed oma päris probleemidega, millest siis filmitegijad asjakohase fookuse välja on suurendanud.

Mängulisust ja mängufilmilikkust on “Uues Maailmas” sellegipoolest omajagu, kuid see on tulnud materjalist endast – filmi tegemine pole kohe kindlasti olnud mingi kuiv dokumenteerimine.

Kohatine ropp kõnepruuk käib asja juurde. See ei ole selle filmi kontekstis vulgaarne, vaid lihtsalt tegelaste emotsioonide väljendamiseks vajalik osa. Kõnesse pudeneva ropendamise oleks võinud ju välja lõigata, aga milleks – eheda tekstiga vürtsitatuna on teos palju ausam.

Filmi sisu on oma olemuselt läbinisti inimlik. Selle eesmärk ei ole olnud seltsi tegevust või tegijaid kuidagi idealiseerida, vaid osutada, et igal asjal on mitu tahku.

Ka Uue Maailma aktivistidel on välja toodud nii edasi viiv positiivne külg kui ka negatiivne pool, mis kõik positiivse suuresti ära nullib. Eks igas inimeses ole oma annus heatahtlikku algatust, aga samas tuleb ette halle sügishommikuid, kus on tunne, et käsil oleval asjal ei ole mingit mõtet ning topeltkoguse kohvi joomine sel korral kohe kindlasti ei aita.

Filmi soovitan vaatama minna mitmel põhjusel. Esiteks on see mõnus ajaviide, teiseks läheb Eesti vaatajaile korda filmi sisu, kuna selle tegelased on pärit meie endi hulgast ning asi, mida nad ajasid, on vähemalt mingil määral vaatajale tuttav.

Uue Maailma seltsi tegevuse ja seltsimaja loomise ümber käis ettevõtmise viieaastase tegevuse jooksul ju piisavalt palju suminat, et midagi ikka sellest tallinlastele kõrvu on jäänud.

Ka mina sattusin paar aastat tagasi poolkogemata lausa mitmele Uue Maailma üritusele, kuigi ma ise selles piirkonnas kunagi elanud ei ole. Seltsi loomine tundus toona tore algatus ning eemalseisjana kiitsin ma asja heaks nagu paljud teisedki, kes sellega otseselt pistmises ei olnud. Millist valu ja vaeva ettevõtmise vedamine tegelikult kaasa tõi ja kes seda asja üldse ajasid, see saab nüüd filmi kaudu selgemaks.

Inimesed filmist “Uus Maailm” on päris: ühed lennukad visionäärid, teised alalhoidlikud ja maa peale tagasi toojad. Vastuolud nende kahe inimtüübi vahel on kerged tekkima.

“Uus Maailm”

7/10

Kinodes alates 07.10

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe