Selle järelduseni jõudmiseks võrreldi Põhja- ja Lõuna-Inglismaalt pärit vabatahtlike lugemiskäitumise muutusi, vahendab ERRi Teadusportaal. Nimelt hääldavad nendest kahest piirkonnast pärit inimesed erinevalt näiteks täishääliku pikkust sõnas glass (eesti k klaas). Põhjapoolses aktsendis on vokaal lühike, lõunapoolses pikk.
Seda meeles pidades on võimalik luua erinevaid värsse, milles viimased sõnad kas riimuvad või mitte sõltuvalt tema piirkondlikust aktsendist. Kui rääkimise omapärad, näiteks aktsent, peegelduvad ka sisemises kõnes, peaks lugeja poolt tajutav ebakõla ehk riimi puudumine väljenduma ka silmaliigutuste muutuses. Kui aga sisekõne ei tuvasta selliseid dissonantse, peaksid inimese silmaliigutused lugedes olema sujuvad.
Uuringu tulemused näitasid katkestust silmaliigutustes, kui sõna ei riimunud. Need muutused vabatahtlike lugemistegevuses klappisid hästi nende välisele kõnele omase aktsendiga.