Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 2. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Meeste puhul teevad enim töötunde need, kes käivad 7–12 korda aastas kultuurist osa saamas, naiste puhul need, kes 4–6 korda.

Kultuuriasutustes (viimase 12 kuu jooksul vähemalt korra teatris, kinos, kontserdil, muuseumis, kunstinäitusel, raamatukogus jmv või kultuurisündmusel) käinud mehed töötavad päevas umbes 3 tundi ja 15 minutit ning mittekäivad mehed veidi üle 2 tunni — vahe on tund ja 11 minutit. Kultuuriasutustes käivad naised töötavad päevas keskmiselt 2 tundi ja 44 minutit, mittekäivad naised 1 tund ja 20 minutit. Vahe on tund ja 24 minutit.

Kultuurisündmustel ja -asutustes käimise sagedus kasvab koos inimeste keskmise töötundide arvuga, kuni teatud tasemeni, kust see hakkab veidi kahanema.

Väga aktiivsete kultuurisõprade (enam kui 12 korda aastas kultuurisündmustel osalejad) töötundide arvu väikest kahanemist võib seletada sellega, et inimesed, kellel on rohkem aega kultuuriasutustes käia, on pigem kooliealised või pensionärid. Tänu soodustuste ei kaasne neil kultuuritarbimisega ka suuri väljaminekuid, mis annab neile omakorda rohkem võimalusi.

Mitte kordagi kultuuri nautinud inimeste rühm kattub aga olulisel määral töötute ja madalama sissetulekuga inimeste omaga, s.t oma majandusliku seisundi tõttu on neil ka vähem võimalusi kultuuri nautida (kui mitte arvestada, et paljud kultuuriteenused, näiteks raamatukogus käimine või kultuurimälestistega tutvumine on ka neile tasuta).

Parimas tööeas 25–49-aastased mehed teevad tööd keskmiselt ligi neli tundi päevas, naised ligi kolm ja pool tundi. Parimas tööeas mehed, kes aasta jooksul vähemalt korra kultuurist osa saavad, töötavad keskmiselt neli ja pool tundi ning mehed, kes selle aja jooksul kordagi kultuuri ei tarbi, töötavad ligikaudu 3 tundi ja 20 minutit. Kahe rühma vahe on keskmiselt 75 minutit. Kultuurist osa saanud 25–49-aastased naised töötavad keskmiselt 3 tundi ja 39 minutit ning need, kes 12 kuu jooksul kordagi kultuuriga kokku ei puutunud, kolm tundi ehk 39 minutit vähem.

Kõige suurem erinevus kultuuri tarbivate ja mittetarbivate inimeste töötundide vahel on pensioniealistel. Meeste puhul on see vahe umbes kahe ja poole kordne, naiste puhul isegi kuuekordne kultuurist osa saavate inimeste kasuks.

Sellel, miks vanemas eas on vahe nii märkimisväärne, on tõenäoliselt mitu põhjust. Kultuurist osasaamine aitab ühest küljest säilitada inimeste vaimset erksust. Inimesed, kes aeg-ajalt mõnes kultuuriasutuses käivad, on harjunud vastu võtma rohkem uut informatsiooni, mistõttu nad on maailmaga paremini kursis ja oskavad paremini omaks võtta muutusi, mida tänapäeva maailm pakub.

Peale selle käib kultuurilise aktiivsusega kaasas ka sotsiaalne aktiivsus ehk rohkem suhtlemist väljapool kodu ja mis vanemaealiste puhul veel oluliseks muutub, on füüsiline aktiivsus. Et vanemaealistel on tihti probleemiks vähene füüsiline aktiivsus, annab kultuuriasutustes käimine põhjuse kodust välja minekuks, mis mõjub positiivselt ühtemoodi nii kehale kui ka vaimule.

Kuidas iganes võrrelda neid inimesi, kes kultuuriasutustes käivad, nendega, kes seal ei käi, ei jää märkamata, et need, kes olid vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul käinud mõnes kultuuriasutuses või kultuurisündmusel, on üldjuhul suuremad töötegijad, s.t nende keskmine töötundide arv ületab nende oma, kes kultuuri ei tarbi. Olgugi et mõningal määral tuleb arvestada ka statistilist viga, näitab kultuuriasutustes käimine siiski korrelatsiooni inimeste aktiivsusega töötegevustes. Millist mõju kultuuritarbimine inimese töövõimele aga otseselt avaldab, võib ainult oletada. Võib-olla on aktiivsed töötegijad just need, kes armastavad vahel oma meelt lahutada ja vaimu värskendada? Tõenäoliselt on see mõju siiski vastastikune — kultuurist osasaamine aitab inimestel keskenduda millelegi muule ja see annab võimaluse väheseks ajaks igapäevarutiinist väljuda, pärast mida on jälle võimalik oma igapäevakohustustele värskelt läheneda. Ilmselt on asi ka selles, et inimestel, kes intensiivselt töötavad, tekib aeg-ajalt vajadus sellest tööst korraks distantseeruda, et oleks hiljem jälle võimalik seda sama intensiivsusega jätkata. Kultuuriasutustes käimine on aga investeering kultuuri kapitali, mille positiivne mõju on väga mitmekülgne. Kultuuritarbimise ja tehtava töö hulga vahel on selge seos. See annab tööandjatele põhjust omale töötajate värbamisel neilt näiteks küsida, millal nad viimati mõnel kultuurisündmusel käisid.

Siinsele statistikale tuginedes võib ka oletada, et tööandjatel, kes sooviksid oma töötajate tööindu, oleks otstarbekas neid mõni kord aastas näiteks teatrisse või kontserdile saata või organiseerida ekskursioon mõne kultuurimälestise juurde. Kulu, mis sellega kaasneb, toob tõenäoliselt rohkem tagasi selle tööhulgana, mis inimesed pärast kultuurielamust tööd tehes tagasi annavad.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?” (ilmus 31.10.2011) artiklis „Kultuuriasutustes käimine inimeste aktiivsuse näitajana