9. november 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eestlaste suhtlemisoskused vajavad lihvi

Ärisuhtluses on tähtis tunda teise rahvuse kultuuri ja mentaliteeti. Vanas Euroopas on kultuuridevahelised suhtlemisoskused au sees ka majandusõppes. Personali Praktik uuris, mida arvavad Eestis töötavad välismaalased eestlaste töö- ja suhtlemiskultuurist.

Eestlasi peetakse üldiselt kinnisteks inimesteks ja individualistideks. Jutuajamistest Eestis töötavate välismaalastega selgus, et seesama individualism on ka omadus, mis ühena esimestest neile tööelus silma jäi. Tallinnas töötav taanlane Thomas Hviid kirjeldab, et kui Taanis treenitakse meeskonnas töötamise oskust juba alates koolieast ning tööelus on see üks olulisemaid oskusi üldse, siis Eestis ei oma see praktiliselt mingisugust tähtsust.

Eestlane ei küsi kolleegi käest hea meelega abi ega lähe seda ka ise pakkuma.

Ka Eestis töötav sakslane iseloomustab tüüpilist Eesti organisatsiooni kui sellist,

mis on küll kõvasti madalama hierarhiaga kui keskmine Saksa ettevõte, aga samas on Saksamaal eri hierarhiatasandite vahelist koostööd palju enam. Ehk siis, Eesti ettevõtted on oma ülesehituselt küll suhteliselt mitteformaalsed, omavaheline suhtlemine samuti mitteformaalne ja vaba, aga sellest tulenev eelis ning sünergia tekkimise võimalus jäetakse kasutamata, sest pole lihtsalt harjumust koostööd teha. Ka kolleegi töistest tegemistest me üldiselt eriti ei huvitu.

Pärimist peetakse tihti lausa usaldamatuse märgiks: äkki ta mõtleb, et ma ei saa hakkama või et ma ei tee midagi mõistlikku. Samalaadne kogemus on ungarlasel,

kes Eesti ettevõtte igapäevaelu seestpoolt näeb: “Kasutatakse küll avatud kontori

süsteemi – suur ruum, kus töökohad on vaid kergete, madalate seintega üksteisest eraldatud – aga kõik tähtsamad jutuajamised, rääkimata koosolekutest, viiakse läbi kinniste uste taga ning avatud ruumis valitseb vaikus”. Seejuures ongi avatud kontori üks eesmärkidest vähendada formaalsete koosolekute osakaalu, soodustada spontaanselt tekkivaid mõttevahetusi ning ajurünnakuid. Muidugi, me kõik teame, et paljude avatud kontorite tekkimise taga on olnud hoopiski soov kulusid kokku hoida, kuid miks siis mitte kasutada ka muid sellega kaasnevaid eeliseid.

Argentinas küsitakse tööalaste probleemide tekkimisel eelkõige nõu kolleegidelt

ja otsitakse ühiselt lahendust. Eestlane pöördub sel puhul hoopis tihedamini just

oma otsese ülemuse poole. Ka on eestlane suhteliselt põikpäine ja kui ta on kindel, et ajab õiget asja, ta teiste nõu üldiselt kuulda ei võta.

Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.

Autor: Urve Vilk, Karin Sakovski

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700