11. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vaheetapid on teada ilmselt kõigile neile, kes on üle elanud suhte purunemise.

Purunenud armastuse mustriga filmi vaadates tekib alati küsimus, mis ajendil on see tehtud. Küsimust ei tasuks kindlasti võtta hinnangulisena. See ei ole halvustav märkus režissööri töö kohta, hoopis vastupidi. Kui film ei kõneta, võiks see pigem olemata olla. “Blue Valentine” saab kõnetamisülesandega igatahes hästi hakkama.

Teiseks tekkis minul kui suhte purunemise võhikul pärast filmi vaatamist küsimus, miks ja millistel põhjustel saab armastusest hiiglaslik koletis, kes su elusalt nahka pistab. Kuidas on võimalik, et keegi, kes kunagi sümboliseeris eelkõige armastust, on nüüd sünonüüm vastikusele? Ja miks eelistavad kriitikud ja isegi publik romantikale hoopis kibestunud ja lämmatavaid lugusid?

On see sadistlik rahuldus teiste ebaõnnestumistest – näe kellelgi läheb veel täbaramalt kui minul! Või oleks õigem seda masohhismiks nimetada: kinos on hea minevikust pärit valu meelde tuletada ja vaimus uuesti läbi elada.

Cianfrance’i ajendas tema isiklik soov purustada happily-ever-after-müüti, mida kedratakse ühtelugu nii filmides kui ka muinasjuttudes.

“Tunnen, et kõik mu isiklikud suhted ja need, mida ma kõrvaltvaatajana olen kogenud, ei ole kunagi sellised nagu filmides. Tahtsin luua ausat pilti tõelisest suhtest,” selgitas ta säärase linateose tegemise põhjuseid.

Tõelisuse saavutamiseks pani ta peaosatäitjad Williamsi ja Goslingi kuuks ajaks ühte majja rolle harjutama. Seal olid nad kogu aeg ninapidi koos ja pidid hea seisma selle eest, et pidev tüli tühistest asjadest majas oleks. Nagu abielupaaridele kombeks ja kohane.

Gosling kirjeldas pärast filmivõtteid kogemust sõnaga “kummaline”. Enda sõnul ei mäletanud ta võtetel toimunut hiljem enam täpselt, kuna see kõik oli niivõrd isevärki ja teistmoodi.

Filmi hollywoodiliku klantsi puudumine muudab selle vaatamise emotsionaalselt kurnavaks. Kinost lahkudes on igasugune rõõmsameelsus minema pühitud. Paralleele sobib hästi tuua filmiga “Biutiful”, mis ühtemoodi kurnab ja annab rahuldustunde. Viimast vaid seetõttu, et see on lihtsalt nii professionaalne töö.

Ainuke, mis depressiivset kogemust pehmendab, on kogu tegevuse etteaimatavus. Esimestest kaadritest alates on teada, et see abieluvanker kihutab otse kuristikku.

 "Blue Valentine"

7/10

Režissöör: Derek Cianfrance

Kinos Artis alates 28.10

Autor: Urve Vilk, Lola Annabel Kass