16. detsember 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Suhete sasipundar

“Amy seisukoha” jutustav dialoog tõmbas kaasa kohe alguses. Mõtlesin endamisi, kui palju teksti jõuavad näitlejad küll ühe lavastuse jooksul, olgugi et mitmevaatuselise, ette kanda, ilma et see kuidagimoodi masinlikuks muutuks. Palju jõudsid. Ei muutunud masinlikuks.

Teksti oli lavastuses rohkesti, samuti vaidlusstseene ja arutlusi ning oma meeleolude sõnastamist, kuid ei midagi ülearust. Tegevustik avanes sõnade kaudu. Kuigi tavaelus nii paljusõnaliselt ja sügavuti konfliktsed olukorrad üldjuhul ei kulge, mõjus kogu sündmuste areng loogiliselt.

Ei läinud see seebikamõõtu klišeelikuks tundedraamaks ega pateetiliseks oma ideaalide eest võitlemiseks. “Amy seisukoha” juures võlus tegelaste inimlikkus ning võimalus nende vastandlikke tundmusi täis eluloosaagale siira huviga kaasa elada.

Tunnetest oli lavastuses juttu palju ning seda võrdlemisi delikaatses esituses. Ühel ajal arenes mitu suheteliini – ema ja tütre suhe, tütre suhe tema armastatuga, tütre armastatu suhe pruudi emaga ning lisapõikena kahe kõrvaltegelase suhestumine peategelaste kolmikuga.

Suhted olid mitmeplaanilised ning sõnavahetused sellest tingituna intelligentset ümberütlemist täis. Väljaöeldust olulisemad olid tihti märgid, mis sõnade taha peidetud.

Lavastaja Mladen Kiselov oli suutnud lavale manada veenvad tegelased, kellel oli hing ja karakter, mida publik järk-järgult aina rohkem mõistma hakkas. Kohtusid kompromissitute seisukohtadega inimesed, kelle vaatenurgad üksteisele risti vastu käisid, kuid kes tegelastena ometi must-­valgelt ega üheselt ei mõjunud.

Iga roll oli värvikas ning tegelaste vaidlusstseenid esteetilise sõnakunsti avaldumise vormina nauditavad. Ma ei ole tegelikult kindel, kas lavastaja eesmärk oligi kõik tegelased vaatajale võrdselt sümpaatseks mängida, kuid mina elasin küll kõigile kaasa.

Uhkeima ja puhtalt väljapeetud karakteri manas publiku ette näitlejatar Anu Lamp, kes oli vananeva teatritähe Esme Alleni rollis. Talle palju alla ei jäänud ka Esmega põhimõttelises opositsioonis olev Dominic (Mikk Jürjens) ning tütar Amy (Hele Kõrve), kelle ülim püüdlus oli kahe lepitamatu osapoole vahele rahu luua.

Lavastus oleks kokkuvõttes võinud olla ehk pisut lühem, kuid tervikemotsioonina andis see mõnusa elamuse. Oli kandev lugu, olid värvikad rollid ning oli tõeliselt hea näitlejatöö. Ilusa punkti pani lavastusele pantomiimivormis üldistus mehe ja naise suhete igavikulise ning olemusliku erinevuse teemadel.

Hinnang“Amy seisukoht”

8/10

Lavastaja: Mladen Kiselov

Esietendus Linnateatri taevalaval 29.10.2011

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700