27. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Märtsis avasime stuudiote poole, 18. oktoobril lõi uksed valla köök," tutvustab perenaine Kaire Jakobson. “Ideid on elu jooksul kogunenud palju, see oli üks neist ja ilmselt oli kätte jõudnud aeg mõte teoks teha,” lisab ta.

Kamahouse on tegijate sõnutsi eripalgeliste inimeste kokkusaamiskoht. “Siia on kõik oodatud. Ratastooliga, lastega, sõpradega. Ja suur heameel on ka sellest,

et kohalik venekeelne kogukond on meid omaks võtnud. Muide, meil on loomadki

teretulnud. Ütlesin ka tervisekaitsele, et mina luban siia koeri. Kööki nad ju ei lähe.”

Ja tõesti: laupäeva hommikul on Kamahouse’i kokku juhtunud tuttavaid erinevaist linna otsadest: sisenedes leiame hommikusööki nautimast tuttava veiniajakirjaniku Aare. Köögi kõrval on perega istet võtnud sõber Ellu Kalevi Kammerkoorist. Ka fotograaf Meeli noogutab mitmele kliendile: head tuttavad. Ja meie lapsed on mängunurka lipanud enne, kui vanemad jõuavad mahlaeelistuste koha pealt täpsemaid uurimistööd ette võtta. “Tegelikult tullaksegi siia üle linna,” võtab Kaire teema kokku. “Tallinnas pole miski liiga kaugel. Palju käivad ka Kopli

inimesed.”

Kaire tunnistab, et Kopli kant seostub paljudele inimestele millega pisut kahtlasega. “Paljud arvavad, et siin elavad pätid ja vargad. Eelarvamusi jagub. Samas on piirkonnal suur potentsiaal ja tegelikult puudus siinsetel toredatel inimestel kokkusaamiskoht, polnud, kuhu minna ja mida teha. Kõrval Kalamajas on võimalusi mitmeid, Kopli oli kuidagi vaeslapse osas.”

Avatud mõtteviisi on Kaire püüdnud tuua ka Kamahouse’i interjööri, sestap saab

külaline avatud köögiosas tellitud roa valmimist jälgida või veiniriiuli pudeleid enne tellimuse esitamist oma käes lähemalt uudistada.

Häid ideid ja toetust stuudio-kohviku loomiseks sai Kaire ka elukaaslase William

Piperi käest. “Tema on tegelenud suurte riikide nõustamisega, mina olen FIE, kes tegelenud väikeste projektidega. Huvitav oli kogemusi kõrvutada ja kokku panna.

William on ikka öelnud, et polegi nii oluline, millise otsuse teed. Oluline on mingi

otsus teha, muidu ei liigu asjad kunagi. Vajadusel saab esialgset ideed muuta,”

arutleb Kaire. “On tähtis, et keegi toetaks ja usuks sinusse.”

Sisekujundus mängib detailidega

Kamahouse stuudiote ning kohvikuosa sisekujunduse autoriks on Kaire Jakobson ise. “Ateljeedest lähtuvalt valisin põhitooniks sooja halli, pooltööstuslikku ruumi

sobib see väga hästi.” Halli seinapinda ilmestab kohvikus erk punane detailides. “Minu jaoks on oluline aus ja hubane üldmulje, ma ei tahtnud asju üle disainida,” tunnistab ta.

Isikupära ja erkusust toovad kohviku interjööri oskuslikult valitud detailid: akna veerel on end ritta sättinud nõukaaegsed voolumõõtjad. Suurel laual lebab trükimasin, millesse keeratud paberil suured ja väikesed külalised kunagist trükitehnikat saavad meelde tuletada, teisal peesitab omaaegne lauakaal: mõõda ajaviiteks kas või lusika või sõrmuse raskust.

Paljud detailid on siia tee leidnud reisidelt või sõprade kingitud. “Mina usun sellesse, et kui oled ise hea ja pakud head, siis on ka teised sinu vastu head,” lausub Kaire. “Meile on palju asju kingitud, lihtsalt on öeldud, et see ese sobiks siia.” Et muuta sisustust mobiilsemaks, disainis Kairi ka laudade alla rattad:

nüüd on need hõlpsalt liigutatavad, juhuks, kui suurem seltskond soovib mööblit kokku lükata. Et kohvik püüab selle poole, et iga külaline tunneks end hästi, on tegijad läbi mõelnud ka pisiasjad. Ratastoolis klientidele mõeldes eemaldati kõik

lävepakud. Pisikeste külaliste jaoks loodi mängunurk.

Toredat külaskäiku jääb lisaks vahvale jutuajamisele ja toredale interjöörile muuhulgas meenutama ka kiri kassatšekil: Kamahouse on kokkusaamiskoht.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Liivi Tamm, Urve Vilk