13. jaanuar 2012

Kuidas me iga päev oma elu lõpetame

Tuimalt kulgedes elame iga päev läbi maailma lõppu, jättes midagi kogemata, proovimata, riskimata.

David Mackenzie lavastatud teoses ei tähenda maailma lõpp kokkuvarisevaid maju ja viadukte, vaid koost lagunevaid inimesi. Mingil salapärasel põhjusel kaotavad inimesed, nende seas Ewan McGregori ja Eva Greeni kehastatud armastajapaar, ükshaaval oma meeled.

Esimesena jääb neil kogemata lõhn, siis lahkub maitsmismeel, järgneb kuulmine ning viimasena lülitatakse välja nägemine. Maailma lõpp ei ole mitte kokkuvarisev materiaalsus meie ümber, vaid see, kui me end ümbritsevat enam kogeda ei saa. Mõte kaotada ühendus maailmaga torgib kriipivalt. See on midagi, mida proovida ei taha. Samas lõppeb film lootuskiirega – kuniks on armastust, pole veel kõik läbi.

Ehkki eelnev kõlab masendavalt ja süngelt (meeleolu, mida film pakub), on film tegelikult elujaatav ja paneb soovima märgata rohkem seda, mis igas päevas on: helisid, maitseid ja tundeid, mida argisaginas kas tähele ei pane või juba iseenesestmõistetavaks pidama kipume.

Lõunane supp tekitab pärast filmi vaatamist suus varasemast suurema karusselli: soolane juust haarab enda embusse lillkapsa ja porgandi, tehes pooltunnist elamuse, mitte tankimise. Või jätkub tahtmist jälgida talvel end harva näitava päikese seinale paistva valgusvihu kiiret hajumist.

Mullu PÖFFil linastunud ja nüüd kinodes nähtava teose kohta on kuulda olnud vastakaid kommentaare. Aeglase kulgemise, mis kohati venivad mõõtmed omandab, peategelaste napiks kiskuva keemia ning küsitava dialoogi tõttu saab teos kriitikuilt nii peksa kui ka pai. Samas loksus minu jaoks lugu ja meeleolu filmi lõpufaasis rööpaisse ning tulemuseks oli maksimaalne elamus. Elujaatavast tagamõttest hoolimata ei ole pärast vaatamist enesetunne just rõõmus, sest selgeks on saanud, kuidas ma iga päev ise maailma lõpu tekitan, jättes märkamata, mis ümberringi toimub, ning virisedes selle üle, mida enam või veel pole.

Igal juhul saame selle heaks, kui kõrgel me mingis indeksis paikneme, palju ise ära teha, hakates elama.

“Täiuslik meel”

10/10

Kinos Artis alates 06.01

Autor: Rivo Sarapik, Urve Vilk

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700