3. veebruar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Massimo on tõenäoselt Tallinna kõige suurem trattoria. Paikneb see kohe Stockmanni kõrval, nii et asukoht on väga hea. Kiviseinad, võlvlaed, hiigelkamin, mis küll südatalvisele pakasele vaatamata ilma tuleta, viitavad aga pigem Šoti maamõisale kui Itaalia restoranile.

Paljulubav menüü. Menüü on kokku pannud itaallasest kokk, ütleb kodulehekülg, ja see on rikkalik: tavapärase bruschetta-pasta-tiramisu kõrval leidub selliseid haruldusi nagu mereandidega carpaccio, mozzarella ja salaamiga täidetud frititud riisipallid, mozzarella-suvikõrvitsavorm, prosecco’ga risoto, must risoto tindikalaga, metssealihaga pasta jm. Põnev ja paljulubav.

Lubas küll, aga ei täitnud... Kõigepealt toodi lauale itaaliapärane ürdisai kenas korvikeses, kuhu olid paigutatud ka – ei, mitte õli ja palsami­äädikas – sool ja pipar. Nii et sai soola ja pipraga. Sai oli sööjaid oodates jõudnud ära kuivada ega pakkunud mõnu ei piprata ega pipraga. Nii et usk Massimo itaaliapärasesse kööki lõi vankuma juba päris alguses.

Sooja salatit beebikaheksajalgade, mustade oliivide ja kartuliga oleks ausam olnud esitleda sooja kartulisalatina, sest kaheksajalgadel oli selles märksa kõrvalisem roll kui kartulil. Aga see oli päris maitsev, kartulid mulle meeldivad, õlikaste oli kenasti tasakaalus ja rukola lisas särtsu.

Päris korralik roog oli ka paprikapüreesupp, ainult natuke karvane – koorimata paprika püreestamine teatavasti ühtlast tulemust ei anna. Maitse oli mõnus, aga supp oleks võinud natuke kuumem olla.

Eluvaimuta pasta ja pearoad. Pasta ja pearoaga kukkus Massimo Itaalia-mäng täiega kokku, sellega lihtsalt ei saadud hakkama. Spinatiravioolid salvei ja võiga olid menüüs küll jaotuse “Värske pasta” all, aga värsked võisid nad olla kunagi ammu, nüüd enam mitte. Kuivanud olekuga ravioolide reanimeerimine sulavõi ja salveioksakesega ei aidanud ning meist jäid nad söömata. 

Pearoaks valisime Marsala kastmes marineeritud suure koduse hakkšnitsli. Kõlab ju ilusasti. Tegelikkus osutus aga pisikeseks mustjaks kotletiks, millest elumahlad välja praetud ja mille värskus langes veelgi suurema kahtluse alla kui ravioolide puhul. Nii et tervise huvides otsustasin ka kotleti söömata jätta. 

Kiire lõppmäng ehk magustoit aitab sellistest rasketest momentidest tavaliselt üle. Läksin kindla peale välja ja tellisin tiramisu. Maitses päris hästi, aga seekord suutis üllatada serveering: tiramisu oli ehitatud tulbikujulisse veiniklaasi, söömiseks aga anti tilluke lusikas, mis vaevu klaasi põhjani ulatus. Tundsin end kui rebane kurel külas, kui sellega palukesi püüdsin. Oleksin ma peoloom, oleks mõnel nädalalõpu õhtul põhjust tagasi minna. Maitsekütina tuleb aga jätkata lopsakamate jahimaade otsingut.

Massimo

Aadress: Maakri 25,

Tallinn

Telefon: 55 620 623

Avatud: E–T 11–23,

K–N 11–1, R–L 11–02, P 11–22

14

toit-jook

5/10

teenindus

4/10

interjöör

5/10

põhiroogade hinnad:

8,50–15,50 eurot

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma