13. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Glad Estlander on omadega 17. sajandis, heas Rootsi ajas. Kunagise kaupmehemaja kelder on saanud ajastutruu näo: valgust annavad küünlad, ettekandjad on kostümeeritud ja kuna vana aja rahvas nagunii lugeda-kirjutada ei osanud, pole ka tavapärast menüüd, vaid lihtsad pildikesed ja hinnad paberil. Seega toetub kogu müük ettekandja kõneosavusele.

Ehedad hetked. Lasime tal mitu korda üle rääkida, korraga ei jää ju meelde. Alustuseks pakuti Ihusooja ja ingveriõlut. Ihusoe oli justkui õunamahlast tehtud glögi, millel alkoholikraade mõõdukalt. Joogist aimdus ürdiliköörilisandit ja maitse oli üsna mõnus.

Elasime minevikku sisse ja valisime kõige suurema roa – potitäie liha, 26 raha. Et liha lihtsam oleks oodata, võtsime sissejuhatuseks marineeritud juustu koos küpsetatud köögiviljadega. Roog toodi lauale puidust lõikelaual, söömiseks kaheharulised puukahvlid.

Juustu sai nendega kätte küll ning kahvli otsa hakkasid ka kaalika- ja porganditükid, aga lehtsalat oli suhutoppimiseks liiga suur ja suvikõrvitsale ei hakanud kahvel mitte kuidagi peale – pikuti poolitatud ja küpsetatud vili polnud kahvliga tükeldatav, kuid ei mahtunud paraku tervena suhu.

Ma ju tean,­ et vanal ajal kõrtsi ja külla minnes pidi oma nuga kaasas olema, aga mis teha, seekord jäi maha...

Vana aja mäng käis Glad Estlanderis täie hooga: juust ja salatilehed nõrgusid õlist, mis valgus lõikelaualt maha. Õli olla marinaad ja toitu peabki palju olema, ütles ettekandja, tõmmates rätikuga vaid kergelt üle laua. Salvrätikuid ei olnud, taldrikuid ei olnud, ainult näpud ja puukahvel – appi, ma tõesti ei tule 17. sajandiga toime!

Õnneliku eestlase mängimine käib üle jõu. Potitäis liha ehk pearoog oli lihtsam, vohmi puulusikaga või tõsta taldrikule – nüüd saime ka taldrikud, isegi noad ja kahvlid. Soust oli hea ja seda oli palju. Selles ujusid kaks kanakoiba ja kenad prisked läbihaudunud sea- ja veiselihatükid.

Juurde saime kapsast, sibulat ja kumbki ühe kartuli. Sibul oli väga hea, kapsas enam-vähem, kartul aga vesine, igatahes mitte mure ja maitserikas, nagu üks soleeriv kartul võiks olla. Sain aru, miks vana aja maarahvas mitu sajandit tõrkus, enne kui maaubinad omaks võttis.

Hästi-hästi, oleksin vana aja mängu kaasa mänginud ja vähem virisenud, kui ka tegijad asjasse sisse oleks elanud. Aga ei – kõrvallauas käis moodne ärielu. Kogenud restoranitöötaja õpetas välja algajat ettekandjat ning tegi seda kõva häälega.

Saime teada, mis legende jookide juurde tuleb rääkida, mida teha siis, kui sööja jänesepraest haavli leiab või kui sousti seeliku peale kukub. Ühtlasi kuulsime, kuidas ukse taha jätta hiline külastaja, kes ainult napsi pärast tuleb. Tavaline asjalik argipäev. Nii et 17. sajandiga ei saanud hakkama mitte ainult mina, vaid ka tegijad – õnneliku eestlase mäng käis üle jõu.

 Glad Estlander

Aadress: Vanaturu

kael 3, Tallinn

Telefon: 627 9024

Avatud: 11–23

20

toit

7/10

teenindus

6/10

interjöör

7/10

põhiroogade hinnad:

12,50–26 eurot

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma