Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 25. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Enamikul meist on rahakoti vahel hulgaliselt erinevaid kliendi- ja sooduskaarte, mille peamine eesmärk on kauba või teenuse pakkuja kliendil silma ees hoidmine ning kasutegur reeglina väike.

„Suurem osa kaartidest annab kas väikest soodustust või võimaldab kasutada erinevaid kliendipakkumisi. On aga ka selliseid kaarte, mille saamine või omamine ise maksab raha ning kui teatud perioodi jooksul piisavalt ettevõtte teenuseid ei kasuta, võib kaart hoopis lisakuluks osutuda,“ rääkis Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskuse juht Anne Sägi.

 „Üheks selliseks on muidugi pankade endi krediitkaardid, mil on igakuine hooldustasu ja ka kaardi saamisel tuleb raha maksta. Kui siis kaarti ja selle lisateenuseid kasutada vähe või üldse mitte, tasute ainult võimaluse eest seda rahakotis kanda. “

Raha maksab aga ka näiteks laialt levinud kaubamajade sooduskaartide taotlemine. „Näiteks Kaubamaja Partnerkaart maksab 6,3 eurot ja Stockmanni püsikliendikaart 3 eurot. Odavamalt või lausa tasuta pakuvad suurkaubamajad võimalust saada nendega seotud krediitkaardi omanikuks,“ rääkis Sägi ja lisas, et krediikaardi soetamisel on klient aga sellega oste sooritades kohustatud tasuma ka intresse, kui kasutatud limiiti piisavalt kiiresti tagasi ei maksa.

Raha küsivad sooduskaardi eest aga ka mitmed muud tuntud brändid – näiteks paljude eestimaalaste rahakoti vahel olev Estraveli kuldkaart maksab 16 eurot, Tallinki Club One kaart 10 eurot, BodyShopi kaart 9,59 eurot. „Kui sellise kaardi soodustusi aktiivselt ei kasutata, võib selle soetamine osutuda hoopis lisakuluks,“rääkis Anne Sägi. „Lisaks kasutavad paljud kaardid ristturundust – ühe kaardi küljes on ka mitmeid muid sooduspakkumisi, mida tasuks aktiivselt kasutada, et kaardiomaniku staatus ära tasuks. Näiteks seesama Estraveli kaart kehtib pikas reas hotellides, poodides, söögikohtades. Aga olgem ausad – on meil tõesti ostu sooritamise hetkel alati meeles silmas pidada, kas poes või restoranis kehtib mõni sooduskaart?  Alati pole kindel, et müüjadki teavad, kelle kõigiga tööandja koostööd teeb,“ nentis ta.

Mõned ettevõtted, näiteks üks kütusemüüja, üks suurkino, üks apteegikett ja suur laevakompanii, seovad soodustuse tarbitava teenuse kogusega ehk mida rohkem mingi aja jooksul ostad, seda odavamaks teenus kujuneb. “See on teenusepakkuja poolt muidugi nutikas, sidudes tarbijad paremini enda külge. Aga tarbijal tuleks tähele panna seda, kas hinnatase pole muidu turu keskmisest kallim. Nii võib juhtuda, et kasutate toodet või teenust suuremat soodustust ihaldades rohkem, kui seda muidu teeksite, maksate aga selle eest vähemalt esialgu, püsikliendiredeli madalamal pulgal olles rohkem kui konkurendi juures. Nii pole tulemuseks pole mitte sääst, vaid lisakulu nii suurenenud tarbimise kui keskmisest kõrgema hinna tõttu,“ tõi Sägi näite. Varasemast suurem tarbimine ja seeläbi kasvanud kulud võivad jätkuda ka hiljem, sest saavutatud kõrgema soodustuse hoidmiseks tuleb näiteks aasta jooksul teatud hulgas teenust-toodet osta.

Pealemaksmine võib kaardiomanikule osaks saada ka siis, kui pakutav püsikliendisoodustus on väike, ettevõtte hinnatase aga kõrge. „Kui soodustus on 5%, aga tegu on ettevõttega, kelle üldine hinnatase on turu keskmisest 10% kõrgem, maksate iga kord tegelikult 5% oma ostule peale, mitte ei saa allahindlust,“ selgitas Sägi. Päris paljud püsikliendikaardid ei paku soodustust toodetelt, mil on juba nagunii soodushind ja päris paljud ostjad selle peale kaarti soetades ei tule. „Nii võib taas kujuneda olukord, kus ostate edaspidi  rohkem, kui seda muidu teeksite, et lihtsalt kaardi pakutavast soodustusest osa saada. Lähete näiteks soodushinnaga jope või näokreemi järele, avastate, et neilt enam allahindlust ei saagi ning soetate lisaks veel paari sokke või huulepulga, sest need on kliendikaardiomanikule soodustusega,“ tõi Sägi näite. „Ka pakutakse allahindluste ajal näiteks eraldi soodushinnaga asju ainult püsikliendikaardi omanikule. Kui muidu oleksite allahindluse ajal ostnud ühe asja, ostate nüüd teise veel, sest püsikliendina on see teile soodushinnaga. Kõige sellega on poed teile kaarte pakkudes ka arvestanud,“ rääkis ta.

Lisaks kaasnevad suure hulga erinevate kaartide omamisega märkimisväärne füüsiline ebamugavus ja rahakoti kiire kulumine. „Aja jooksul võib seda plastikut rahakoti vahele sugeneda täiesti ebamõistlikus koguses. Ettevõtete kindel soov oma logoga plastikkaart tarbijale kaasa anda on tegelikult võrdlemisi mõttetu, kuna kliendikaardi taodlusega kaasneb ju enamasti registreerumine püsikliendi e-kirja saamiseks, mis aitab kliendi radariekraanil palju paremini püsida,“ rääkis Sägi. „Liiatigi on enamikus kauplustes võimalik püsikliendistaatuse tõestamine ka lihtsalt nime või isikukoodi alusel.“ Kiita tasub aga neid ettevõtteid, kes on kasutanud võimalust siduda püsikliendistaatus ID-kaardiga, mida enamus meist nagunii kaasas kannab – näiteks Apollo raamatupoode või Coca-Cola Plaza kino.

„Kokkuvõttes tasuks iga kord, kui teile järgmist kliendikaarti pakutakse, kaaluda, kui tihti te selle müüja tooteid või teenuseid ostate,“ toonitas Sägi. „Kui tegu pole ettevõttega, mille teenuseid tihti ja suurel hulgal kasutate, tasub enne järjekordse plastikkaardi tuubil täis rahakotti surumist hoolega mõelda, kas sel ikka mõtet on.“