4. juuni 2012
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kultuuride erinevused Euroopas
Ladinakeelne sõna cultura märkis algselt viljelust, harimist, hiljem laienes see ühiskonnaelu korrastatusele. Kultuuris kajastub ajastute, ühiskondlik-majanduslike formatsioonide, rahvaste ja rahvuste ainelise ning vaimse arengu erilisus ja ainulaadsus.
Kultuuri jaotatakse ajaloolistes vormides: rahvuskultuurid – eesti, saksa, prantsuse, vene jne seisuslikud kultuurid – aadli-, talupoja-, linnakultuur jne kultuuritüübid – antiik-, varakristlik-, gooti-, renessanss-, barokk jne.
Kultuuril on sotsiaalne tähendus, seda mõistetakse, hinnatakse ja võetakse omaks kindlas sootsiumis. Kultuuride järjepidevus, tähtsuse kestus põlvkondade ja ajastute vaheldudes on traditsioonide säilimise tulemus. Kultuur on teadmiste, väärtuste, käitumisnormide, mõtlemistüüpide, uskumuste, stiilikaanonite jms ühiskonnaelu intellektuaalsust väljendavate nähtuste kogum, mis saab sotsiaalselt toimida materialiseerunud kujul.
Kultuuri käsitletakse kahepoolsena:
· vaimne kultuur – teadus, kunst, filosoofia, religioon jne
· aineline kultuur – tootmisvahendid, relvad, ehitised, rõivastus, ehted vms.
Euroopas on 43 suveräänset riiki, neist 27 kuulub Euroopa Liitu. 1960. aastal asutasid Austria, Norra, Portugal, Rootsi, Suurbritannia, Šveits ja Taani Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni. Järgnes Euroopa Majandus- ja Rahaliit (liikmed olid Austria, Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa ja Soome). 1990. aastal (keskusega Londonis), moodustus Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, mille eesmärk on arendada Euroopa riikide majandust, tehnilist ja sotsiaalset arengut.
Loe teemast lähemalt Äripäeva „Juhiabi käsiraamatust“.
Autor: Urve Vilk, Maaja Kallast, Erna Gross
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!