3. august 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Päriti siis ka, et kes ma olen ja kust ma tulen. Vastuse “Estonia” peale teatas seltskonnast üks noormees rõõmsalt: “Aa, ma tean, teil on seal see Festival!”

See oli üks äraütlemata tore hetk kuulda, et üks belglane teab Eestit nimelt Viljandi Folgi kaudu. Õhtu lõppedes jätsime hüvasti nimelt lubadusega – folgil näeme!

Viljandi Pärimusmuusika Festival toimus sel suvel juba kahekümnendat korda. Alates päris esimestest kordadest on kõik osalejad pärasti igat festivali jätnud endast lossimägedesse maha küsimuse: “Kuidas edasi?”

“Järjest paremaks,” võiks olla vastus seniste festivalide põhjal. Programm on tihe ja kvaliteetne, korraldus ladus, alati on midagi teistmoodi ja uut varasemate aastatega võrreldes. Ja alati on midagi sama kestvat, kindlat ja muutumatut nagu aastate eest. Just nagu pärimusmuusika isegi alati areneb, oma olemuselt siiski samaks jäädes.

Festivali programm teemal “Mehe laul” oli viimastele aastatele omaselt tihe. Kohe nii tihe, et paratamatult tuli teha valikuid – lihtsalt ei jaksanud minna igale poole, kuhu tahtnuks. Ja tahtnuks palju. Selleks, et kõigest huvitavast osa saada, tuli kava ja kell pidevalt käepärast hoida. Esimeses järjekorras  tuli ära näha tegijad, kes Eestis igapäevaselt ei esine. Violons Barbaresi rahvusvaheline kamp, Black Umfolosi Zimbabwest, Water Tower Bucket Boys teiselt poolt Atlandi ookeani olid kõik vägagi kuulamist väärt. Teises järjekorras siis varemkuuldud kaugemad külalised: Tbilisi, Fluxus, Wimme – need nimed ei vaja folgirahvale lähemat tutvustamist. Kontsertide eel ja vahepeal sai veel mahti õpitubades osaleda ning lihtsalt esimese Kirsimäe piknikuplatsil puhates ümbritsevat folgimelu endast läbi lasta.

Tänavune festival meenutas mulle suuresti aegu kümnekonna aasta tagant, kui ma esimesi kordi folgil käisin. Seda tänu korraldajate julgele eksperimendile (jaa, nad ise ausalt ütlesidki, et see on katse, mille tulemused selguvad pärast!) Pärimeetriga, ehk folgi ala kinniseks muutmisele. Tänu Pärimeetrile jõudis lossimägedesse peamiselt rahvas, keda huvitab muusika, tants ja mehe laul. Ka enamus festivalikülastajaid, kellega sel teemal arutlesin, olid rahul. Üks originaalne kiitus – “Folgil saab jälle paljajalu käia!” Tõsi, purukspekstud klaastaarat ei pidanud kartma. Rahvaga suheldes jäigi tunne, et Pärimeetri piiri taha jäädi pigem seetõttu, et ei oldud nõus oma alkoholi koju jätma, mitte kaheeurose piletihinna tõttu. Kena. Loodan, et järgmisel aastal kehtib sama piirang ja folk jääb puhtaks ja muusikale keskenduvaks ürituseks edaspidigi.

Tubli töö, Ando ja sõbrad. Folgil näeme!

Viljandi Folk

6/10

26.–29.07 Viljandi

Autor: Urve Vilk, Tanel Jaanimäe