17. august 2012
Jaga lugu:

Kuidas julgeda olla mina ise?

Aku Louhimiesi värske film “Vuosaari” kougib vaatajast välja kurbuse, tülgastuse, äratundmisrõõmu ja kergenduse ning lõpuks ka väikse pettumuse.

Soome uue põlvkonna lavastaja Louhimies käsitleb oma teoses taas lähedust ja üksindust ning teeb seda talle omaseks saanud moel – üksteisele võõraste, elus vaid juhuslikult kokku põrkavate inimeste elu ekraanil lahti pakkides ja omavahel põimides.

Teineteisele kaugeid Helsingi Lasnamäel elavaid hingi ühendab vaid üks ajuvaba reality-televisiooni stiilinäide, mis igas korteris päriselule taustaks käib. Irooniliselt on mõnegi tegelase elu ja saatus sama jabur kui ekraanil toimuv läbu ja jau­ramine.

Tegelaste pinnapealne virvendus. Filmi avakaadreis jutustab üks peategelastest paatoslikult, kuidas me kõik ihkame lähedust ja teiste puudutusi. Sellest ehk tugevamaltki kõneleb filmis kujutatute saatuste taustalt läbi kumav moraal “ole see, kes sa oled, ja siis on kõik hästi”.

Ühiskondlik norm, mis on tihti ise ja enda jaoks välja mõeldud luul, paneb meid edu järele püüdlema, musterpere mängima, punnis lihaseid ja nukunägu ihkama. Tulemuseks on katkised (abi)elud, rikutud lapsepõlved ja raisatud aastad, mida enam kunagi tagasi ei saa. Julgus iseenda eest seista ja vastuvoolu ujuda, ka ajal, kui teised eksitada püüavad või teele takistusi veavad, võiks selle ära hoida.

Mitme liini kaudu kulgev jutustus on ühelt poolt väljakutse, ent ühtlasi filmi nõrkus – kuna tegelasi ja nende lugusid on sedavõrd palju, jääb pärast kaht tundi pähe üks segapudru. Lavastaja näitab mulle osalistest vaid pinnapealset virvendust.

Oskuslikult komponeeritud kaadrid. Kriibib ka see, et tegevusliinid kubisevad stampidest: murelikud üksikvanemad, hoolimatud vanemad ning mäslev ja eristuda tahtev teismeline. Olen neid kõiki juba kuskil kogenud ja lavastaja ei lisa siin midagi värsket juurde.

Et maailm on lihtsakoeline, püüab lavastaja minuni jõuda näiteks vägivalla kaasamise abil.

Ent ma hammustan selle nipi läbi ja sügavale minu sisse sellega ei uurista. Nii jäängi pigem kõrvaltvaatajaks kui kaasaelajaks.

Segasevõitu loo aitab õnneks elamuseks vormida filmi pildikeel. Oskuslikult komponeeritud kaadrid ning üksinduse ja üksilduse kujutamine nii massis kui ka üksinduses toovad kõleda jaheduse muidu enam-vähem sooja augustikuusse.

“Vuosaari”

7/10

Režissöör: Aku Louhimies

Kinos Artis ja Sõprus

alates 3. augustist

Autor: Urve Vilk, Rivo Sarapik

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Enimloetud
Laura Tahk
Laura TahkSekretar.ee toimetajaTel: 53 444 071laura@sekretar.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee