22. märts 2013

Restoranitest: Ülemiste City restoran Viktoria mahutab toitlustama kuni 400 inimest

Kui restoran Viktoria pole Eesti suurim restoran, siis vähemalt on ta üks suuremaid, kuid sellele vaatamata pole teda Ülemiste Cityst lihtne üles leida.

Laiemaks tähelepanuks pole veel ka eriti põhjust, ainult argipäevalõunatele spetsialiseerunud restoran lähebki korda vaid oma kandi töörahvale. Kuigi nii see kindlasti ei jää, sest plaanid on suured.

Endise Dvigateli ajalooline tööstushoone on restaureeritud võimsaks, kuni 700 inimest mahutavaks peo- ja konverentsikeskuseks. Kahel korrusel paiknev restoran avas uksed möödunud sügisel ja on võimeline korraga vastu võtma 400 külalist. Ainult neid 400 veel ei ole, mistõttu ollakse avatud vaid tööpäeviti 11–15ni.

Valikus mitu menüüd

Jõudsin Viktoriasse liiga vara, oleks pidanud vähemalt seni ootama, kuni restorani koduleheküljel lubatud kohaliku pruulikoja õlu voolama hakkab. Kust võisin mina, lihtsameelne kõhuori, teada, et kodulehekülg tegelikkuse pähe unistusi välja pakub. Pealegi kinnitas sedasama õllejuttu portaal eestirestoranid.ee.

Et sadadele inimestele mõeldud ruume natukenegi täita, suunati lõunastajad kahele korrusele. Üles läksid need, kes eelistasid buffet-tüüpi lõunat. Seal ootasid ees kanakaste, riis, kartulipüree, peedi-mädarõikasalat ja muu säärane mahutoit. Alumisel korrusel oli kaks menüüd: supist, praest ja magustoidust koosnev lõunapakkumine ning kümmekonna roaga kuumenüü.

Turvalised valikud

Kui ei oska valida, vaata, mida teised söövad. See on algaja restoranikülastaja esimene õpetus. Enamik inimesi sõi päevapraadi – sealiha kartuli ja soustiga. Mõned üksikud olid tellinud päevasuppi, mis sisaldas hakkliha, punaseid ube ja köögivilju.

Menüü lubas päevapraena sinepist sealiha, aga sinepit ma ei tundnud, domineeris kartuleid maitsestav rosmariin. Juurde serveeriti punase kapsa salatit ja tomati-ürdikastet. Kui kapsa värv ja rosmariin välja arvata, oli tegemist ürg-Eesti

roaga, mis maitses nii nagu alati ehk siis suhteliselt hästi, kuigi mõnevõrra igavalt.

Ka supp ei inspireerinud maitseid kirjeldama, kuid usaldusväärse ja taskukohase söögikoha mulje loomiseks oli ta piisavalt toitev ja tihe.

Päevamagustoit oli natuke komplitseeritum – soe šokolaadikook astelpajukastme ja jäätisega. Kook ise oli mõnus, ainult kaste, mis maitsed kokku pidi siduma, oli liiga hapu ega haakunud ülejäänuga.

Uhke sisekujundus

Teenindus oli Viktorias armsalt tähelepanelik ja jättis mulje, et omalt poolt tehakse kõik, et hiidrestoran kunagi tõepoolest täies mahus tööle võiks hakata. Ent kuni kohalik õlu veel ei voola, üritatakse rahvast aegajalt mõne kontserdiga kohale meelitada. Märtsi lõpus astuvad üles näiteks Ivo Linna ja Jaan Elgula.

Kui toidu tase jääbki praeguses Viktorias tagasihoidlikuks, siis sisekujundus ei ole seda mitte: võimsad kirvetööd imiteeriva pinnaga lauadpingid, suur topeltkaarega trepp, jämedate köite ja kividega kaetud sambad, veepargikene, kus (tulevikus) mõnusat veesulinat võib kuulda ja muidugi hiiglaslikud õlleankrud.

Ja kunst – treppi kaunistavad mao ja jänese puukujukesed, seenepildid ning Tauno Kangro kuulus laeva kandev Kalevipoeg, sedapuhku mitte meres, vaid palmi all. Teine pronkskuju on Viktorias veel, praegu poolkuiva kanali kaldal kiviga

seisev naine, arvatavasti siis Linda.

Viktoria

Aadress: Keevise 6, Tallinn

Telefon: 666 0651

Avatud: E–R 11–15

Punkte kokku: 18

TOIT

10/6

TEENINDUS

10/8

INTERJÖÖR

10/4

PÕHIROOGADE HINNAD:

3,60–7,80 eurot

Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700