4. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Üksnes ilu ja võlu pärast võib Ammendesse minna. Näiteks kohvi jooma, taustaks õrn muusika ja hõrk liiliate aroom. Või šampanjat, see sobib La Belle Époque’i meeleoludega hästi, pealegi on Ammendes täiesti arvestatav vahuveinivalik.

Kaunistuste tulevärk taldrikul

Restoranikriitik ei saa kohvi või veiniga muidugi piirduda, igal juhult tuleb ka süüa. Toidu puhul on Ammende teinud mõne viimase aastaga läbi märkimisväärselt kiired muutused. Olid ajad, kui toidupakkumine oli küll majale vastavalt väärikas ja stiilne, kuid mitte alati ei püsinud tooraine heal tasemel ega võtnud koka visioonid söödavat kuju. Nüüd aga särab menüü interjööriga võidu ja kulinaarne elamus hakkab esteetilisele lähenema.

Mõningane vastuolu maja ajaloolisel õhustikul ja modernsel kulinaarial siiski on, aga olid ju juugendimeistridki omas ajas julgeteks uuendajateks. Ammende köök ajab modernset joont, esines viiteid nii molekulaargastronoomiale kui ka hüperlokaalsele gurmeele.

Eelroogadest ahvatles mind kõige enam nisuteradest peenar koos eestimaiste köögiviljadega, lisandiks musta küüslaugu püree, violetsed kartulid ja miniürdid – kunstiteos missugune, sealjuures väga maitsev. Kodusest köögiviljast oskas Ammende peakokk ka parimad küljed esile tõsta – seda kinnitas köögiviljadega põrsapuljong, noobel tuletis taluköögi juurikasupist.

Kohati oli moodsaid niite, želeesid, täppe ja triipe küll ülearu. Jah, võib-olla sobiksid need mõnda ajatumasse ümbrusesse, mõnda restaureeritud laohoonesse näiteks. Kinoa-kaaviar, mere¬vetika ja värske kartuli raguu ning rabarberigeel olid tõepoolest ilusad, kreatiivsed ja maitsvad. Kahtlemata andsid need tunnistust nii koka kõrgest professionaalsest tasemest kui ka loomingulisusest, kuid minu tagasihoidlik maitse oleks rahuldunud ka vähemaga. Koos minuga kannatas kastmetäppide all ka angersäga, kelle puhas maitse lisandite varju ära kadus.

Jookide ebakindel pakkumine

Omapärane ja julge, vähemalt konteksti arvestades, oli magustoit nimega “Sõbrad metsas Vana Tallinnaga”, mis koosnes tammekoorekreemist, põdrasamblast, pähklipurust, mustika sorbeest ja kirstallistatud Vana Tallinna liköörist. See oli mõjuvaks põhjuseks üle mitme aasta värskendada tutvust Vana Tallinna likööriga – sobisid hästi.

Veinivalik oli hea, ainult jookide pakkumises oli tunda mõningast ebakindlust, justkui poleks päris paigas, mis veini mis roa juurde pakkuda. Mitte et oleks pakkumata jäetud – seda ikka tehti, aga puudus veenvus ja ega neid ka eriti sõnaosavalt kirjeldatud. Klaasiga pakutud veinid sobisid, aga erilist elamust ei tekkinud – pigem kindla peale minek.

Tõrvatilgaks meepotis oli selle iImelise interjööri ja modernse kulinaariaga restorani kirjavigu täis menüü. Lisaks ühe n-iga Tallinnale oli seal suur valik ortograafilisi omapärasusi alates lahku- ja kokkukirjutamise fantaasiatest kuni arusaamatute sõnastusteni.

Sellele vaatamata püsis meeleolu kammerlik, elitaarne. Ainult aega läks meeletult – kuuekäigulise degustatsioonimenüüga tutvumiseks kulus ei vähem ega rohkem kui neli tundi.

Ammende Villa

Aadress: Mere pst 7, Pärnu

Telefon: 44 73 888

Avatud: 12–22

Punkte kokku: 24

TOIT

10/ 8

TEENINDUS

10/6

INTERJÖÖR

10/10

Põhiroogade hinnad: 17–23 eurot

3 pilti

Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja