26. aprill 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Laulja Jaan Tätte rääkis: "Elasin 20 aastat linnas ja nüüd ma elan maal ja nüüd tuleb õnn mul aknast sisse. Hommikul, kui ma ärkan, siis mõtlen, pool tundi pea padja peal, kas ma teen täna midagi või ei tee. Ma tean, vana inimene hakkab tahtma seda vaikust peas. Noored inimesed seda ei taha". Inimese aju on tänapäeval muutumas siledamaks, kui vaadata televiisorit ja muid helendavaid ekraane, kus reklaamitakse "pööraseid komöödiaid".

Jaan Tätte rääkis, et tegi laulu "Ankrutross" ja pärast seda viiski teatri direktorile töölt lahkumise avalduse ning kolis ära Vilsandile. See laul algab sõnadega: "Elan linnas ma ja kardinad on öösel akna ees, see on saladus, mis toimub meie tubades....". Laulu sõnu saab vaadata siit.

Tätte ütles veel, et "õnne ei lase inimesele ligi" virr-varr peas. Sina pead naeratama õnnele, siis ta voolab sinu sisse.

Ei vasta tõele ütlus, et õnn naeratab sulle. Õnn ei tähenda minu jaoks seda, et suu on kõrvuni, see on pigem rõõm. Õnn saabub siis, kui sa midagi ära annad või loobud. Kõige lihtsam näide on "tüütu suhe". Õnn on kerge tunne hinges. Rõõm on rõõmus tunne hinges. Meile on antud õnne kogeda vilksamisi. Selleks me käime teatris ja kinos ja reisimas.

Eile öösel olin oma lapselapse juures, kes hakkab varsti kaheaastaseks saama. Tema õnn on see, et ema oleks lähedal ja söök oleks olemas. Ja kõik, mis teda segab, sellest annab ta väga valjuhäälselt märku - ta röögib. Täiskasvanud võiks tegelikult samamoodi teha. Täiskasvanud lihtsalt vaikselt muutuvad kinnisemaks ja pettunumaks.

"Mul on rääkida sekretäridest üks lugu. Oli üks sekretär siin Tallinnas, kes tegi mu peaaegu vaeseks. Ta töötas Overallis ja ma läksin sinna fotokaamerate tarvikuid vaatama. Mulle meeldib teha pilte. Ma läksin uut objektiivi ostma ja sattusin pärast sinna poodi ikka veel mitu korda. Lõpuks ma ei saanudki aru, kas käisin seal poes uute objektiivide või selle sekretäri pärast. Ma lihtsalt tahtsin olla seal ruumis, sest ma olin tema poolt niivõrd oodatud. See ei olnud nii, et ma oleks tahtnud temaga kuskile hämarasse minna. Ei. See on näide sellest, kui olulised on firmades sellised inimesed, kes võtavad vastu saabuvaid inimesi".

*Jaan Tätte konverentsil räägitud mõttekillud pani kirja Annika Kald.