Autor: Merit Pärnpuu • 29. jaanuar 2019
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Irina eelmise aasta novembris Tel Avivis seoses Eesti Euroopa Liidu eesistumisega toimunud Eesti–Iisraeli majandusseminaril innovatsiooni ja digitehnoloogia alal.
Foto: MaximReider

Saame tuttavaks – eestlane Iisraelis

Irina Miller (64) on Iisraeli Eesti suursaatkonnas töötanud selle algusaastatest peale – kokku pea 10 aastat. Kasutades oma rahvusvahelist töökogemust ja keelteoskust kui trumpi, naudib ta sujuvat kulgu elu kiirteel veel pärast sõjavägegi*, sellal kui teised juba ammu pensionipõlve peavad.

Kameeleoni kombel erinevate kultuuride ja rahvustega adapteerudes on just tema see, kes Eesti riigist esimese mulje loob.

* Iisraelis on naistel kombeks küsimusele vanuse kohta vastata pärast sõjaväge, kui ei soovita oma tegelikku vanust avaldada.

Sündinud 1954. aastal Tallinnas.

Lõpetanud Nikolai Gogoli nimelise Tallinna 21. Keskkooli (tänane Tallinna 21. Kool) 23. lennu süvaõppusega inglise keele klassi.

Omandanud raadioajakirjaniku magistrikraadi Moskva Riiklikus Ülikoolis.

Töötanud 1980–2008 Bank Hapoalimis, alates 2009 Eesti Suursaatkonnas Tel Avivis.

Isa Samuel Migdal oli 1960 –1980ndatel aastatel Eesti üks tuntumaid fotokorrespondente, kes töötas “Kodumaa” ja APN agentuuri Eesti korrespondendina.

Ema Maia Tšapovski oli tunnustatud kosmeetik. Tänu kasvataja Johanna Otile tekkis lapsepõlves sügav side eesti keele ja Eesti keskkonnaga.

Kuidas sattusite tööle Tel Avivi Eesti suursaatkonda?

Võib öelda, et juhuslikult. Marin Mõttus, kes on täna Eesti suursaadik Türgis, oli tollal, ligi 10 aastat tagasi konsuliametis ja juhtis Eesti suursaatkonna organiseerimist Iisraeli. Saime kokku Tel Avivi rannakohvikus, nautisime ilma ja seltsi ja äkki tuli jutuks, kas tunnen kedagi, kes oleks huvitatud sekretäritööst saatkonnas, valdaks eesti, heebrea, inglise ja vene keelt, tunneks kohalikku pangandust ning oleks kursis Iisraeli eluoluga. Vastust polnud vaja kaua oodata, kuigi olin juba töölainelt selleks ajaks pensionile läinud. Sisustasin oma aega loengute nautimisega, maailmas ringi reisimisega ja Iisraeli ajalooga seotud ekskursioonidel osalemisega, osalesin ka vabatahtlikuna organisatsioonis ehk paari sõnaga – olin vaba lind!

Mis on Iisraelis teistmoodi kui Eestis, nii eluolu kui ka töö ja karjääri mõttes? Kas naisterahval on seal keerulisem karjääri teha?

Ma alustasin oma töökarjääri Iisraelis pangas 1980. aastal ja Eestis mul tegelikult töökogemus puudub.

Naised on siin hakkamist täis ega näe ennast meestest karjääri mõttes eristuvat. Erinevus sõltub ühiskonna asukohast ja trendidest, mis hetkel moes. Mõlemad riigid astuvad ajaga ühte sammu ja on paljudes valdkondades esirinnas. Iisraeli geopoliitiline positsioon nõuab naistelt meestega võrdväärseid oskusi kõikidel aladel, samuti sõjaväes.

Iisraelis peavad naised läbi tegema kohustusliku sõjaväeteenistuse, kuid ühiskonnas ja perekonnas on neil vaja ikka oma õiguste eest seista. Miks see nii on?

Naised võitlevad kogu maailmas ikka veel emantsipatsiooni eest. Naiste ja meeste roll sõltub keskuse reeglitest ja arengutasemest, kus antud ühiskond hetkel on. Kui inimene on haritud, oma oskustes kindel ja tal on, mida ühiskonnale ja perele pakkuda, pole vast vaja nii väga pingutada, et oma õiguste eest seista, sest partneril tuleb sellega arvestada, olgu ta naine või mees.

Naiste probleem on selles, et nad ennast pahatihti alahindavad, annavad liiga kergesti järele ja pole piisavalt nõudlikud. Olgu see isiklikes suhetes või palga läbirääkimistes.

Mis on Iisraelis viimaste aastatega kõige rohkem muutunud?

Tänapäeva tehniline areng nõuab ka religioossetelt naistelt aktiivset osavõttu väljaspool kodu ja lastekasvatust. Üha rohkem neist liitub moodsa tööturu ja kultuurieluga. Laste hooldamine on tänapäeval palju lihtsam ja jätab rohkem vaba aega enesearenguks ja karjääriks. Seda arengusuunda toetab ka valitsus, avades naistele töökursuseid ja moderniseerides religioossete koolide õppeprogrammi.

Kuna Iisrael on multinatsionaalne maa, kas siis mõnele rahvusele või religioonile kehtib rohkem erandeid, piiranguid, eesõigusi?

Iisrael on väga kirju mustriga riik, eelkõige aga demokraatlik ja väga eesrindlik. Piirangud kui sellised on meis endis. Nad tekivad lapsepõlves, mil me õpime tundma ennast ja keskkonda, kus üles kasvame. Keskkond loob meis piiranguid. Kõik on suvaline. Maailm toimib suures harmoonias, mille üheks ja väga tähtsaks komponendiks on ebavõrdsus ehk dissonants. Ent just see ongi jõud, mis paneb elu käima! Kui me midagi tahame ja tegutseme selle nimel, mitte ei oota, et keegi meie eest kostaks ja otsustaks, siis on kõik võimalik. Mõistagi nõuab selline ellusuhtumine enesedistsipliini, energiat ja fantaasiat.

Kirjeldage oma lapsepõlve. Millal Te Eestist lahkusite?

Mul oli väga põnev lapsepõlv Eestis, mul oli väga palju sõpru mõlemast seltskonnast – nii eesti kui ka vene rahvusest. Minu ema oli pärit Siberist ja rääkis vene keelt, isa aga oli Eesti päritolu ja temaga rääkisin eesti keeles.

Lapsepõlvest peale olen rääkinud mitut keelt ja see on olnud üks suur pluss mu elus. Kui keeled on suus, siis on kõik teed valla, mis on ju suurepärane. Keelteoskus on üks suurimaid rikkusi, mis inimesel elus olla võib.

Pärast 21. Kooli lõpetamist läksin Moskvasse õppima ajakirjandust. Seejärel tulin korraks tagasi ja lahkusin uuesti 1980, pärast seda ei olnud mul Eestiga enam mingit kontakti. Kuid kui Eesti sai iseseisvaks, hakkasin uuesti oma siinsete sõbrannadega suhtlema. Üle pika aja käisin uuesti Eestis 1989 ja praegu käin Eestis suhteliselt tihti, kas aasta või kahe tagant. Mul on Tallinnas alles kaks nõbu, kõik teised sugulased on juba surnud.

Muide, minu isa oli üks Eesti tuntumaid fotokorrespondente 1960–1980ndatel aastatel, ta töötas “Kodumaa” ja APN agentuuri Eesti korrespondendina.

Kuidas käib sekretäritöö suursaatkonnas?

Sekretäritöö saatkonnas on väga dünaamiline ja mitmekesine. Sekretär peab hea seisma kõige selle eest, mis puudutab ja tagab diplomaatidele sujuva töökeskkonna. Ja seda pole vähe.

Riigis nagu Iisrael, kus suheldakse nii paljudes keeltes, aga informatsioon on tihti kättesaadav vaid heebrea või araabia keeles, on sekretär see, kes peab tagama informatsiooni õigeaegse ringluse ning suhtlema kohalike organisatsioonidega, et asjad toimiksid. Ja vast see on ka valdkond, mida valdan tänu oma eelnevale karjäärile pangas, kus töötasin rahvusvahelise klientuuriga põhiliselt inglise ja vene keeles, kolleegidega aga heebrea keeles. Ja eesti keel oli varuks.

Aastaaeg: kõik neli.

Nädalapäev: kõik seitse.

Restoran: neid on nii palju.

Puhkekoht: Jeruusalemm ja rannad Iisraelis ja Eestis.

TV saade: ajalookanalid ja National Geography.

Vabaajategevus: lonkida mööda Tel Avivi või muud linna ringi ja pildistada ümbrust.

Lill: maikelluke.

Riietus: sportlikult elegantne.

Muusika: Riki Gal ja Marina Maximilian.

Stressimaandav tegevus: Hingamine.

Film: „Victoria & Abdul“.

Raamat: Meir Shalev „As a Few Days“.

Kuidas täiendate end oma valdkonnas?

Eesti välisministeerium korraldab periooditi sekretäride päevi, mõnikord kahe, teinekord pikema aja tagant. Tegu on väga huvitava koolitusega, kui Tallinnasse tulevad kõikide saatkondade sekretärid laiast maailmast kokku, et jagada kogemusi ning õppida ühiseid standardeid ja arusaamu. Tavaliselt on saatkondade sekretärid ju kohapealt palgatud töötajad. Olen sellisele üritusele kutsutud ka sel sügisel ja ootan pikisilmi kohtumist kolleegidega Tallinnas.

Mida hindate oma tööandja ja kolleegide juures?

Eesti välisministeeriumi töötajad ja minu diplomaatidest kolleegid on töökad ning töötavad iseendile armu heitmata. Paljud jätavad maha oma kallid lapsed, kes õpivad Eestis, ja mugava perekonnaelu kodumaal, et edendada Eesti mainet ja suhteid suures maailmas. Ja teevad seda kõik suurepäraselt.

Milline on olnud parim tunnustus juhi poolt?

Kõige toredam tunnustus on see, mida ma tunnen hingega!

Minu jaoks on parim juhi tunnustus, kui juht tuleb hommikul hea meelega tööle, ütleb tere hommikust ja päeva lõpus tänab toreda tööpäeva eest. Muidugi tunnustatakse ka mind igal aastal nii, nagu Eestis töökohtades kombeks on.

Kuidas Iisraelis üldse töötajaid tunnustatakse, premeeritakse?

Suured organisatsioonid, nagu pangad, premeerivad oma töötajad rahaliselt, näiteks kingivad pühadeks meeneid või korraldavad ühisekskursioone või ühiseid väljasõite. Kõik sõltub ka organisatsiooni finantsolukorrast ja sisereeglitest.

Milline on hea juht ja hea töökeskkond?

Hea töökeskkond sõltub inimestest, nende kohanemisvõimest, huumorimeelest ja heatahtlikkusest.

Hea juht oskab oma töötajaid motiveerida samal moel, nagu motiveeritakse oma lapsi, sest igas täiskasvanus on peidus laps, kes rõõmustab ja kurvastab, vihastab ja armastab.

Mis Teid motiveerib oma töös?

Mind motiveerib minu töös see, et ma olen teistele kasulik ja saan kasutada oma keelteoskust ja elukogemust.

Mida soovitate teha tujurikkujast kolleegiga?

Tujurikkujaga on kõige parem asjad sirgeks rääkida ja sellega pikalt mitte oodata. Teisi inimesi me ju muuta ei saa, küll aga võime muuta oma suhtumist. Võib juhtuda, et oleme teadmatult hoopis ise tujurikkujad.

Kuidas tähistate erinevaid tähtpäevi töö juures?

Kui pikalt saab Iisraelis pühade ajal puhata? Iisraelis on väga palju pühi, mis algavad esimese taevatähe säraga ja lõpevad päikseloojanguga. Nii on see olnud paartuhat aastat, ka laupäev on püha. Pühade ajal ei tööta ühiskondlik transport ja perekonnad kogunevad suure laua taha. Sellist kogunemist teeme meiegi saatkonnas! Sööme kooki ja joome kohvi ja vestleme mõnusalt. Ja kuna minu filosoofia on, et iga päev on püha, mis ei kordu, üritame koos lõunatada iga päev! Me kutsume seda n-ö supitunniks, kui istume üheskoos oma 15 minutit ja seejärel jookseme laiali igaüks oma tegevuste juurde. Soovitan väga kõigile!

Millega tegelete tööst vabal ajal? Mis paneb silmad särama?

Minu silmad säravad alati, kui tervis on hea ja kui midagi paneb naerma. Kohtumine abikaasaga, keskustelud lastega ja nende kaasadega, hea kontsert ja kohtumised sõpradega, lonks konjakit päeva lõpus ja hea raamat.

Kui lihtne on Iisraelis ühildada töö ja pereelu?

Kogemus näitab, et töö ja pereelu ühildamine sõltub meist endist, kuidas me seda enda jaoks tõlgendame, kuidas oskame oma aega jagada ja kõiki pereliikmeid kaasata, et kõik toimiks. Kui me mõtleme tööl oma koduprobleemidest ja vastupidi, siis peab kiiresti midagi ette võtma. Siis on midagi valesti!

Muidugi pole meist keegi Wonder Woman või Superman. Ikka peab abi saama või koduabilise otsima. Teist teed ei ole.

Kui tihti aastas puhkate ja mida siis ette võtate? Kes Teid sel ajal tööl asendab?

Meie perepuhkus on tavaliselt mai lõpus ja juuni alguses, kui kõik õitseb, päevad on pikad ja ilm mahe. See on tore aeg reisimiseks nii Iisraelis kui ka välismaal. Aiatöid siin ei tehta, kuna suvilaid ei ole ja neil, kel on suvevilla, on ka aednik, kes lillepeenarde eest hoolitseb.

Kui Te ei töötaks sekretärina suursaatkonnas, siis kus te ennast kõige meelsamini veel töötamas näeksite? Ja mis riigis?

Kui ma ei töötaks praegu suursaatkonnas, siis ma ennast enam töötamas ei näekski! Näen ennast reisimas suures maailmas, nagu noored backpacker’id seda teevad. Või tegutsemas vabatahtlikuna lastehaiglas lastekallistajana. Iisraelis on mahajäetud lastele, kellele pole veel uut perekonda leitud, toeks lastekallistajad, kes lisaks meditsiinilisele personalile nende eest hoolitsevad. Nad on kõik vabatahtlikud, kes läbivad vastava koolituse. See on õilis tegu!

Vabatahtlikuks minemine on Iisraelis väga levinud, võib öelda, et see on üks selle riigi suuri traditsioone. Sest kel on midagi anda, see annab. Ma ütleksin, et andmisest on rohkem rõõmu kui saamisest. See on minu filosoofia! Näiteks inimestel, kes lähevad pensionile, on väga palju võimalusi, et heategevusest osa võtta.

Paljud pensionärid käivad hommikuti ja lõuna paiku erinevatel ristmikel lapsi üle tee viimas või külastavad vanu inimesi. Ka võõramaalastele minnakse vabatahtlikult appi ja aidatakse neid administratiivsetes toimingutes, sest nad ei oska keelt. Käiakse ka üksikute sõdurite juures, kes on tulnud siia kaugelt riigist, või võetakse neid laupäeval oma kodus vastu või pestakse ja triigitakse nende vorme.

Olete töötanud pikalt rahvusvahelisel tasemel, võrrelge oma praegust töökohta ja eelnevaid töökohti.

Nagu juba varem mainisin, töötasin 30 aastat erinevatest maadest ja kultuuridest pärit klientidega. Nende ühine nimetaja oli vaid nende finantsheaolu. Tänu minu haridusele ajakirjanikuna ja huvile psühholoogia vastu, ka erinevatele töökoolitustele panganduses, ent põhiliselt tänu suurele suhtlusringkonnale nii töös kui ka eraelus – kasvasin lahtiste ustega majas ja seda traditsiooni olen jätkanud ka oma abikaasaga –, näen ees sama värvika elu jätku, nagu mul on siiani olnud.

Väga tähtis on kohanemisoskus ja avarapilguline ellusuhtumine, sest siis on kõik erinevused vaid vürtsid, mis elu nauditavamaks muudavad ja mida saab igas situatsioonis oskuslikult ära kasutada.

Millest unistate?

Heast tervisest kuni viimase hingetõmbeni välja!

Sulev Kannike, Eesti suursaadik Iisraelis
Tel Avivi saatkonna sekretärina on Irina Miller mitmes mõttes unikaalne inimene ja töötaja. Olgu siis kolleegina, kes alustas oma sekretäri karjääri alles pärast pensioniea saabumist, või ainukese heebreakeelse teenistujana Eesti välisministeeriumis, tegelikult Eesti riigiaparaadis tervikuna, või hoopis tänu oma tugevale kultuurihuvile ja -taustale. Muide, Irina isa oli Eestis 1960–70ndatel aastatel tuntud fotograaf, keda mäletatakse Tallinnas siiani. Eesti riigi väiksemates saatkondades pole tavaliselt võimalik palgata üle ühe sekretäri ja nii on ka olukord Tel Avivi saatkonnas. See tingib omakorda selle, et Irinal on sekretärilaua taga istudes muljetavaldav hulk töörolle, mis vahendavad ja peegeldavad esinduse tegevuse kogu paletti: Irina otsib meile vajalike inimeste kontakte ja andmeid (saadikule eelkõige poliitikavaldkonnas ja diplomaadile enam majandus- ja kultuurivaldkonnas), Irina on ka saatkonna peamine kanal suhtluses Iisraeli välisministeeriumi protokolliosakonnaga ja paljuski tuleb temal tagada jooksev suhtlus saatkonna esindusürituste korraldamisel. Lisaks on Irina õlul igapäevane saatkonna ja selle ruumide heakorra- ja haldusmurede lahendamine. Too viimane näib mainimiseks võib-olla liiga argise töölõiguna, kuid võõras riigis on isegi haldusmuredega maadlemisel oma spetsiifika ning sekretäril tuleb arvestada esindusele laieneva diplomaatilise puutumatuse, s.o immuniteedi nõudeid. Seega tööd, ülesandeid ja koormust sekretär Irinal jagub. Kuid diplomaatidena imetleme teda salakesi veel ühes rollis – nimelt saatkonna konsulaarsekretärina. Igas maailma saatkonnas tullakse konsuli juurde eelkõige muredega, nagu viisasoovid või kadunud, aegunud või puuduvad dokumendid või arusaamatused kohalike või Eesti võimudega. Eesti kodanike ja EV passi omanikega suhtlemine võib seejuures olla veel konsulaartöö lihtsaim osa. Tel Avivi saatkond annab lisaks Iisraeli kodanikele viisasid ka palestiinlastele ja on vajadusel Eesti konsulaarväravaks kogu Aafrika mandri elanikele, kus meil esindused puuduvad. (Saatkond on meil vaid Kairos.) Nii saab sekretär Irinast meie saatkonnas kogu selle rahvaste paabeli ja mitmesuguste murede segadiku esimene kontaktpunkt ja telefonis esimene hääl, kes loob mulje Eesti riigist. Tema annab esimese hinnangu kõneleja probleemi tõsiduse kohta ning soovituse edasi konsulile, kui kiiresti selle lahendama peaks. Imetleme siin Irinat! Harva leiab isegi suuremate riikide konsulaatides ehk arvukama personali hulgast nii heasoovlikku, julgustavat ja sõbralikku konsulaarsekretäri, kes kannatlikult kuulab ära ka kõige segasemad mured, mida talle teinekord tuhandete kilomeetrite tagant edastatakse. Saadikuna seda toimetamist ja suhtlust pealt vaadates arvan, et lisaks Irina soojale iseloomule ja isiksusele aitab teda ka varasem töökogemus kultuuriajakirjanikuna ning aastakümnete pikkune töö pangas. Kannatlik ja sõbralik suhtlemismaneer oli varasemates ametites ilmselt sama vajalik kui nüüd, tegutsedes diplomaatide kõrval suursaatkonnas. Sellist sõbralikkust saame nüüd Irinalt õppida. Tõepoolest, inimene õpib ju kuni elab – ja veel parem, kui temalt saavad omakorda õppida need, kes töötavad tema kõrval.
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700