11. märts 2019
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Saku Õlletehase müügisekretär Sirje Piirsalu tähisas veebruaris 40. tööjuubelit.

Positiivsusest särav müügisekretär Sirje Piirsalu: on suur väärtus, kui saad rõõmuga tööle tulla

Tööjuubilari Sirje Piirsalu sõnul on tal tulnud kive ja segukotte tassida ja lõputult koristada – kõik selleks, et Saku Õlletehase peamaja valmiks. Kõige enam hindab ta aga iga päev rõõmuga kolleegide sekka tulemist.

Oled tänaseks Saku Õlletehases töötanud juba pea 40 aastat ja sündisid üldsegi Kiviõlis kuidas Sa Sakku tööle sattusid ja milliseid aegu ja ajastuid siin näinud oled?

Sakku sattusin olude sunnil. Peale Kergetööstustehnikumi lõpetamist nahktoodete erialal suunati mind Tallinnasse tööle. Elasime alguses perega Kohilas ja pealinna tööle käimine oli tülikas. Kui sündis esimene laps ja vaja oli talle leida lasteaiakoht, siis Kohilas osutus see võimatuks. Oma abikaasa abiga saime koha Saku Õlletehase lasteaeda. Selgituseks, et 70-ndate lõpus oli Õlletehasel päris oma lasteaed. Peale teise lapse sündi sain lapsele Õlletehase lasteaeda koha vaid tingimusel, et tulen ise lasteaeda tööle. Aasta oli siis 1979. See oli suurepärane võimalus, sest kahe väikese lapse kõrvalt Tallinnas tööl käimine oleks olnud mõeldamatu.

Aastaga küllastusin kasvatajatööst ja kaadrite osakonnast (tänapäeva mõistes personaliosakond) pakuti mulle tööd laboris. See töö meeldis mulle väga! See oli vaheldusrikas töö, võtsin käärlaagrist ja keedumajast katsekolbidega analüüse, täitsin žurnaale.

Tulemas!

18. aprillil otsivad sekretärid õnneliku tööpäeva võtit Siidrifarmis Sekretäride päev 2019 konverentsil!

Tutvu kavaga SIIN ja osale Sinagi!

Kahjuks ei olnud seda tööd kauaks, sest pakuti villimisjaoskonnas vahetuse meistri kohta, boonuseks korter Saku uude valmivasse kortermajja. Sellest pakkumisest ei saanud keelduda. 1981. aastal tuli vahetuse meistriks tööle ka Riho Evendi. Kuna töö oli tihti ka öises vahetuses ja laste kõrvalt oli nii keeruline, siis kauplesin end raamatupidamisse tööle. Töö käis sel ajal arvelauaga. Lisaks paberihunnikutele oli igal töölaual ka tuhatoos – kõik suitsetasid. Praegu ei kujutaks sellist asja ettegi! Arvelaud vahetus peagi välja elektrilise kalkulaatori vastu ja mõni aeg hiljem saime ka esimesed Robotron arvutid, mis olid pea terve töölaua suurused ja peal nii palju värvilisi nuppe nagu lennuki kokpitis.

Edasi tuli ilus aeg – õlletehas nimetati 1979. aastast ümber Saku Eksperimentaalõlletehaseks ja olime Nõukogude Liidu alluvuses. Eesrindliku ja eduka ettevõttena olid meil toona kõrgemad palgad, õlletehasele ehitati juurde paneelmaju, pommivarjend, tenniseväljak, garaažikooperatiivid ja saadi ka rahad uue administratiivkorpuse ehituseks (tänane peamaja). 1982. aasta suvel läks ehitus lahti ja igale töötajale olid ette nähtud ühiskondlikult kasuliku töö tunnid ehitusel. Olen pidanud kive ja segukotte tassima, lõputult koristama – kõik selleks, et peamaja valmiks.

1985. aastal, mil peamaja valmis sai, avati siin kauplus, apteek, pangakontor, postkontor, juuksur, hambaarst, velsker ja elektriravi. Õlletehases oli toimiv käsitööring, ansambel, puhkpilliorkester, kala- ja jahimeesteselts, kino- ja orienteerumisklubi, suvila Varblas. Tehasel oli oma buss, millega käidi imetillukese omaosaluse eest nii Kiievis, Peterburis, Moskvas, Karjalas, Jurmalas, rääkimata paljudest ekskursioonidest Eestimaal. Need olid suured boonused töötajatele. Õlletehase peod olid väga suurejoonelised, alati pikkade söögilaudade ja uhkete esinejatega. See oli tõeline õitseaeg.

Taastatud Eesti Vabariigi aeg oli õlletehasele keerukas, rahakraanid olid kinni keeratud. Minu koht raamatupidamises likvideeriti, sest arvepidamine muutus ja töö läks üle arvutitele. Olin mõnda aega tööl fuajee sekretärina. Toona oli majas telefoni keskjaam – mina olin see, kes majja tulevaid kõnesid puldist ühendas.

Kui lahtise õlle osakonda tulid uudsed KEG vaadid, tekkis vajadus töötajate järele ning asusin 1994. aastal müügiosakonda tööle Horeca ja vaadiõlle tellimuste vastuvõtjana. Rock Summer ja Õllesummer, kõik said oma tellimused meie käest. Müügiosakonnas olen siiani. Kaks korda olen mõelnud ka töölt lahkumisele, aga kui plussid ja miinused lauale panin, siis oli selge, et mõistlikum on jääda.

Tänapäeval on üldiselt kombeks rääkida, et 3–5 aastat ühes ametis või ettevõttes on justkui piisav, siis peaks ametit või kohta vahetama. Mis sa sellest printsiibist arvad?

Kui ma oleksin ühte ja sama tööd pidevalt teinud, siis oleksin muidugi küllastunud. Minu ametikohad on palju muutunud ning see ettevõte, kuhu ma tööle tulin ja milline Saku Õlletehas täna on – arenenud, uuenduslik – see on mind siin hoidnud.

Kas on olnud neid hetki, kus oled vahel ka vastumeelselt tööle tulema pidanud?

Küll ja küll! Kõik need nõukogude aja laupäevakud, kus kõik nurgad ja nurgatagused klaniti säravpuhtaks; osalemised mai- ja oktoobripühadeparaadidel – siin polnud midagi meeldivat, aga tuli teha ja käia.

Nüüdseks on kõige raskemad Sakus suved, kus töökoormus on meeletu ja lisaks asendad oma kolleege. Minuealine sellise tempoga enam vastu ei pea.

Mis on Sind nii kaua Sakus hoidnud? Kas Sakul on mingi eriline külgetõmbejõud?

Sakus on terved põlvkonnad koos töötanud ja see loob tugeva ühtsusetunde. Saku on olnud minu jaoks nagu üks suur perekond, seltskond on olnud suurepärane. Õlletehase hüved on olnud märkimisväärsed – preemiad, autoostuload, turismituusikud. Palju on aastate jooksul olnud ühisüritusi. Lisaks on mind kindlasti siin hoidnud mugavus, sest elan ju siinsamas. No ja töö peab ikka meeldima ka, ega muidu siin poleks nii kaua vastu pidanud.

Kas peale nii pikki tööaastaid pakub Saku ikka veel midagi uut ja huvitavat ka? Kas Saku ikka veel üllatab millegagi?

Ma olen nii palju näinud, et mind ei üllata vist enam miski. Õlletehase direktor Cardo Remmel ütles kunagi, et me oleme õlletehas ja ei hakka kunagi müüma ei mahla, veini ega vett! Täna müüme me lisaks ka kalja, siidrit ja mine tea, kuhu see asi veel areneb ja mis ees ootab.

Kas vahel juhtub nii ka, et võtad töömõtted koju kaasa?

Jaa, ikka. Suvel ei saagi neist töömõtetest lahti, kogu aeg mõtted liiguvad, et kas kõik sai õigesti tehtud. Hommikul tuled tööle ja esimese asjana kontrollid veel kõik üle, sest süda valutab. Viimastel aastatel on vähemasti tooteid olnud, mida müüa. Need suved on olnud väga nutused, kus sina tahad müüa ja klient osta, aga tooteid lihtsalt ei ole.

Kuidas Sa need töömõtted kiirel suvel või muul ajal peast välja said? Millega Sa vabal ajal tegeled?

Pikki aastaid käisin ma joogas ja loodan nüüd peagi pensionile jäädes sellega päevasel ajal edasi tegeleda. Käin ka iganädalaselt ujumas ja massaažis. Jalgrattasõit ja suusatamine, need on samuti mu lemmikud alad ja Sakus on nendega tegelemiseks head võimalused. Liikuma peab, muidu ei tule sellise istuva tööga toime.

On Sul mõni hea soovitus, kuidas sama pikka tööstaaži saavutada nagu Sinul?

Nii pikalt ei peaks inimene üldse töötama. Aga pensioniiga lükatakse muudkui edasi ja ma ei tea, kuhu see asi nii jõuab.

Soovid Sa veel midagi sakukatele öelda?

Mul on hea meel, et Sakus on olnud nii hea ja edasipüüdlik kollektiiv läbi kõikide nende aastate. Kui saad iga päev rõõmuga tööle oma kolleegide sekka tulla, siis see on suur väärtus. Kui kollektiiviga sulandud ja töö ka meeldib, siis see panebki silma särama.

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700