Sekretär.ee  • 24 november 2019

PORTREE: väikelinna tüdruk Strasbourgis Euroopa Nõukogus

Maaja Kronberg Eesti alalise esinduse sekretärina Euroopa Nõukogu juures.  Foto: Veronika Mets

Maaja Kronberg (54) on ilmekas näide, kuidas julge pealehakkamisega võib veel keskeaski teha kannapöörde ja asuda elama riiki, mille keeltki ei valda. Tagantjärele selgub, et ajalehekuulutuse peale Euroopa organisatsioonide keskusesse Strasbourgi koduõpetajaks minek ei saanud olla juhus, vaid hoopis saatus, kirjutab Äripäeva tellijatele ilmunud erileht "Sekretär".

Võõrsil olles on Maaja algusest peal olnud oma põhitöö kõrvalt aktiivselt seotud ka Strasbourgi Eesti kogukonnaga: olnud seltsi „Eesti kool Strasbourgis“ sünni juures, andnud eesti keele tunde, hoidnud kohalike eestlaste lapsi, aidanud segaperedest lastel säilitada eesti keele oskus ja nüüd õpetab täiskasvanutele eesti keelt võõrkeelena. Ise võtab ta seda kui hobi, mis on jäänud temaga pärast 20 pikka aastat töötamist õpetajana kodumaal.

Katrin Kivi, 2015–2019 Eesti alaline esindaja Euroopa Nõukogu juures

Seltskonna päike ja protokolliülem ühes isikus

Teatavasti peaks iga kohapealt palgatud sekretär olema välisesindusele nii järjepidevuse hoidjaks kui visiitkaardiks, sest diplomaadid, sh ülemused-suursaadikud tulevad ja lähevad, aga sekretärid ja saadiku assistendid jäävad.

Veel enne, kui järjekordsed diplomaadid riiki jõuavad ja ka pärast, kui nad sealt lahkunud on, teeb saatkonna sekretär nende lähetuse sujumiseks ära hulga olulisi, sageli tülikaid toiminguid, mis üldjuhul jäävad avalikkusele märkamatuks, aga mis tihtipeale vääriksid teenetemärki, eriti riikides, kus bürokraatia kirjutatakse suure algustähega.

Maaja on meie väikesele tiimile Euroopa Nõukogu juures nagu päike ja protokolliülem. Alati korrektne, süsteemne ning heatujuline. Vahel ka kasvataja ja kiirabi eest, nii nagu asjaolud parasjagu nõuavad.

Läheksin Maajaga iga kell, igas riigis uuesti „lahingusse“, sest ta teab täpselt, mida temalt oodatakse ning kuidas parimal viisil oma ülemusele toeks olla.

Imetlesin sageli Maaja energiat, sitkust ja sihikindlust, sest lisaks stressirohkele tööle jõudis ta tegeleda ka enesetäiendamisega, käia nii tantsu- kui võõrkeeletundides. And last but not least, valmistada igaks jaani- ja jõulupeoks ääretult maitsva ja mahlase heeringa teki all.

Maaja Kronberg, Eesti alalise esinduse EN juures sekretär

See tähendab, et mind on märgatud, olen andnud oma panuse, et Eesti silma paistaks, hoidnud eesti keelt, kultuuri ja vaimsust ning panustanud Eesti riigi hea maine loomisesse asukohamaal.

Mainisid, et enne sekretäriks saamist elasid juba Strasbourgis. Millega alguses tegelesid? Ma tulin Prantsusmaale Strasbourgi 2007. aasta septembri lõpus ühe töökuulutuse kaudu, mille leidsin suvisest Postimehest. Kuulutuses otsiti kõrgharidusega õpetajakutsega koduõpetajat-lapsehoidjat ühte eesti-prantsuse segaperre (pereema Ivi-Triin töötab Euroopa Nõukogus, seega minu esimene tööandja oli kaudselt ikkagi Euroopa Nõukogu), kus oli kasvamas kolmeaastaseks saav poiss Ardo.

Olin tollal 42aastane, töötanud üle 20 aasta haridussüsteemis, lapsed äsja kodust välja lennanud. Otsustasin iseenda proovile panekuks, et mis oleks, kui vastaks kuulutusele! Ja nii see läkski, et mind valiti välja ja enam polnud taganemisteed. Lohutasin ennast, et üks aasta (jäin selle pere juurde viieks aastaks) Prantsusmaal, sh keeleõpe ja muu kogemus lisaks, on igal juhul väärt proovimist. Samuti oli mul laste toetus. Poeg lausus kohe: „Ema, mine ja ela endale, küll meie saame hakkama!“

Missugune on olnud Sinu hariduskäik ja eelnev töökogemus? Olen sündinud väikeses Lõuna-Eesti linnas Võrus, kus kulges ka kogu minu haridustee kuni Tallinna ülikooli astumiseni. Esimesse klassi läksin Võru I 8klassilisse kooli, lõpetasin kaheksanda klassi Võru III 8klassilises koolis. Edasi õppisin Võru I keskkoolis inglise-saksa keele eriklassis. Ja siis Tallinna ülikool, mis minu õpingute ajal muutis kolm korda oma nime: alustasin pedagoogilises instituudis, mis vahepeal muutus Tallinna pedagoogikaülikooliks ja 1992. aasta juunis (samal päeval, kui saime oma raha ehk Eesti kroonid) sain Tallinna ülikooli diplomi.

Olen kõrgharidusega lasteaiaõpetaja, alushariduse pedagoog, nagu omal ajal Tallinna ülikooli diplomile kirja pandi. Lisaeriala perekonnaõpetuse-psühholoogia õpetaja.

Kogu oma Eestis elamise aja olen töötanud haridussüsteemis. Alustasin Võru lasteaiast „Päkapikk“, seejärel töötasin mõnda aega (u viis aastat) Võru Laste Turvakodus, mis oli väga huvitav periood mu elus, aga samal ajal raske. Seal avanesid paljud võimalused enesetäienduseks nii välismaal (välismaale sattusin esimest korda aastatel 1990–95) kui kodumaal. Jätkasin Võru Lasteaias „Jussike“, mis likvideeriti, ning viimane töökoht lasteaiaõpetajana oli lasteaias „Sõleke“.

Mis teed pidi sattusid Eesti alalisse esindusse tööle? Peale viit aastat lapsehoidjaametis hakkasingi asju pakkima, et Eestisse tagasi minna, kui ühel päeval sain telefonikõne, kus tehti ettepanek kandideerida sekretäri ametikohale. Mõtlemisaega oli napilt, kohendasin ja panin valmis oma CV ning muud nõutud paberid ja järgmise sammuna olin juba tollase suursaadiku juures intervjuul.

Kui saabus positiivne vastus, siis alguses tekkis küll hirm, millega ma end sidunud olen – polnud ju kunagi varem töötanud sellisel ametikohal. Samas on mulle alati meeldinud organiseerida, uusi kogemusi saada, õppida, ennast täiendada ja proovile panna uutes olukordades. Inimene on alati õppimisvõimeline.

Mida pead oma tugevusteks sekretäriametis? Kindlasti head suhtlemisoskust, empaatiavõimet ning kuulamisoskust, olen küllaltki organiseeritud. Samuti olen üsna kiire kohanemisvõimega. Nüüd tulevad kasuks läbitud koolitused meeskonnatööks vajalike oskuste arendamiseks, erinevad nõustamiskursused, olen läbinud mentorikoolituse, olin omal ajal uutele noortele õpetajatele mentoriks. Samuti on minu moto, et igale probleemile on lahendus ja me leiame selle.

Kuidas täiendad end oma valdkonnas? Välisministeerium korraldab kohapealt palgatud sekretäridele info- ja õppepäevi, ka erialapäevadel Eestis. Niisamuti lugedes, ise õppides ning loomulikult suheldes kohapeal oma kolleegidega teistest esindustest.

Euroopa Nõukogus on 47 liikmesriiki, seega 47 esindust, kuid tihedamalt suhtlen Põhjamaade ja Balti riikide koostöö (NB 8) esinduste sekretäridega. Saame kokku erinevates esindustes, et vahetada infot ja arutata mitmesuguste probleemide üle meie töös. Ka kolleegid Euroopa Nõukogu protokolliosakonnast on korraldanud esinduste sekretäridele/administratiivtöötajatele infokoosolekuid.

Kas puutud oma töös kokku ka EL-i institutsioonidega? Kord kuus peab EL oma parlamendiistungit Strasbourgis EL-i parlamendi­hoones. Sedasi puutun kaudselt kokku väga paljude maade diplomaatidega, samuti poliitikutega, alustades ministritest ja lõpetades presidentidega. Kõik inimesed on väga professionaalsed, samas lihtsad, tähelepanelikud, abivalmid.

Mida hindad oma tööandja ja kolleegide juures? Selle kuue aasta jooksul, mil olen esinduses töötanud, on mul olnud üldiselt head ja toetavad kolleegid, kaks vahetut ülemust-suursaadikut, kolmas suursaadik alustas selle aasta augustis. Meie juures töötab erinevaid diplomaate, kes roteeruvad tavapäraselt iga kolme aasta tagant, suursaadik iga nelja aasta tagant. Meeskond on väike, oleme ainult neljakesi, seetõttu hindan kõrgelt koostöövalmidust, meeskonnatööd, üksteise märkamist, abivalmidust, samuti on oluline huumorimeel.

Milline on olnud parim tunnustus juhilt? Parim tunnustus on olnud tööandja ehk välisministeeriumi välja antud rahvadiplomaatia aukiri kodanikupäeva puhul, mille sain 2017. aasta novembris. See oli tõeline üllatus. See tähendab, et mind on märgatud, olen andnud oma panuse, et Eesti silma paistaks, hoidnud eesti keelt, kultuuri ja vaimsust ning panustanud Eesti riigi hea maine loomisesse asukohamaal. Otsese juhi poolt on parim tunnustus igapäevane märkamine, huvi tundmine. Lihtne küsimus, et kuidas sul läheb, ja tänusõnad, nagu aitäh ja tänan, teevad imet. Selles suhtes on mul vedanud nii endise kui ka praeguse juhiga.

Milline on hea juht? Hea juht suudab märkamatult ja oskuslikult kogu meeskonda juhtida, teab, mida teeb, julgeb otsustada, suudab motiveerida, on tähelepanelik, innustab ja kiidab.

Mis Sind motiveerib oma töös? Minu motivatsioon tuleb rohkem minu seest, mind motiveerib võimalus vabalt tegutseda, kui töös ei teki rutiini, samuti motiveerivad kolleegide hea sõna ja tunnustus. Minul paneb silma särama võimalus teha midagi varasemast erineval, paremal või uuel moel.

Mida soovitad teha tujurikkujast kolleegiga? Eks minu töökarjääris on ette tulnud nii häid kui ka mitte nii toetavaid kolleege. Enamasti polegi midagi teha, suhtlemisel on oluline kuulata teist inimest, alusta alati iseendast, teist inimest sa muuta ei saa, huumor aitab ka alati.

Enne Eesti Vabariigi 101. aastapäeva vastuvõttu külalisi ootamas koos Eesti suursaadiku Katrin Kivi (keskel) ja diplomaadi Kerli Tiigiga.  

Kuidas tähistate erinevaid tähtpäevi töö juures? Kuna igal liikmesriigil on oma rahvuspüha, tähistame tähtpäevi nende riikide vastuvõttudel. Tihedamalt käime läbi Läti, Leedu, Rootsi, Norra, Taani ja Soome esindustega. Rootslastel on alati kena komme tähistada Santa Lucia päeva oma residentsis, lätlased on teinud meile üllatuse meie vabariigi aastapäeval 24. veebruaril ja tulnud Eesti lipu värvi tordiga meile külla. Jõulupidu ja jaanipäeva tähistame koos kohalike eestlastega, oma väikese meeskonnaga oleme korraldanud üksteise pool lauamänguõhtuid, tähistanud sünnipäevi.

Ivi-Triin Odrats, Euroopa Nôukogu amentik, ENPA kultuurikomisjoni sekretär

Maaja on minu elus kuldaväärt leid. Loomult seltskondlik, abivalmis, tohutult lahtiste kätega ja hooliv, on ta kôigele lisaks ka kohaliku eestlaskonna ja eestluse raudvara Strasbourgis. Tänu temale suhtleb nüüdseks mu 15-aastane poeg Ardo vabalt eesti keeles ning peab Maajat endiselt oma teiseks emaks.

Maaja on kaasasündinult avatud meelega, mis on tal aastatega aidanud teha meeletu arengu tagasihoidlikust Vôru lasteaiakasvatajast ja laste keeleôpetajast kosmopoliidist professionaaliks, kes töötab kolmes vôôrkeeles, saab igas olukorras hakkama, hoiab kontoris meeldivat ôhkkonda ja mônusa huumorimeelega taltsutab nii saadikuid kui esindusest läbiastuvaid ministreidki.

Millega tegeled tööst vabal ajal? Mis paneb silmad särama? Kuna elan Strasbourgis üksinda (abikaasa ja laste isa on surnud), ema ning täiskasvanud lapsed koos lapselapsega elavad Eestis, saan pühendada vaba aja iseendale. Mulle meeldib tantsida, olen proovinud erinevaid tantsuliike: flamenkot, bachata’t, salsat, samuti tuletasin meelde vanad seltskonnatantsud, nagu valss, rumba, samba, tango.

Teiseks muidugi loodus, eriti kevaditi meeldib teha pikki jalutuskäike metsas ja pargis. Sügisel-talvel avastan linnas uusi tänavaid, kohti ja kuna mulle meeldib arhitektuur, võin lõpmatuseni uurida mitmesuguseid vanu ehitisi, katedraale, nende detaile.

Kolmas hobi on mul jäänud õpitud ametist ehk õpetajatööst. Olin seltsi „Eesti kool Strasbourgis“ sünni suures, andsin esimestel aastatel seal eesti keele tunde, hoian kohalike eestlaste lapsi, aitan segaperedest lastel säilitada eesti keelt ning uue väljakutsena on lisandunud täiskasvanutele (eestlastest naiste elukaaslased) eesti keele kui võõrkeele õpetamine. Ja muidugi mõnusad hetked kohalike sõpradega koos hea söögi ja veini nautimisega.

Kui lihtne on Strasbourgis töötades ühildada töö- ja pereelu? Mul endal kogemus puudub, sest minu lapsed olid just saanud täiskasvanuks ja lennanud kodust välja, kui ma Strasbourgi tulin.

Ma arvan, et igal juhul on see võimalik. Prantsusmaal on üldiselt hästi arenenud lastehoiu- ning koolivõrgustik, ent loomulikult sõltub kõik pere harjumustest ja samuti keeltest, mis peres räägitakse. Strasbourgis on väga palju peresid, kus räägitakse mitte kahte, vaid kolme-nelja keelt: on ema keel, isa keel, pere omavaheline suhtluskeel (tavaliselt inglise keel) ning veel kohalik prantsuse keel.

Kui tihti aastas puhkad ja mida siis ette võtad? Puhkan kaks-kolm korda aastas: suvel ja jõulude ajal lähen tavaliselt Eestisse, kevadeti-sügiseti teen mõned lühemad reisid. Suvine puhkus möödub põhiliselt Tartus ja Kambja metsade vahel, kus elavad minu lapsed ja ema. Poeg Martin koos elukaaslase Mairega on rajanud endale väga ilusa kodu Kambja metsade vahele. Seal on tõeline paradiis: hobused, koerad, kassid, saun ja tiik. Ütlen sõpradele tihti, et lähen oma isiklikku Kambja spaasse, patareid saavad tõeliselt laetud.

Tütar Katrin oma elukaaslase Renega on linnainimesed ja elavad Tartus. Nad on ka värsked lapsevanemad, väike poja saab jaanuari alguses kaheaastaseks. Minu jaoks tähendab see uut kogemust olla vanaema rollis, olen nii uhke ja õnnelik, et mul on nii toredad, iseseisvad, elus hakkama saavad lapsed.

Jõulupuhkuse pühendan oma lähedastele, käime emaga teatris, katame ühise jõululaua, süütame küünlad surnuaias neile, kes lahkunud, tulemata ei jää ka jõuluvana. Meie peres on pikka aega olnud traditsioon, et teeme omavahel loosipakid – elevust jätkub nii noortele kui vanadele!

Lühematel reisidel käin oma õega või tuttavatega Eestist või kohapealt kas Euroopa suurlinnadesse või Strasbourgi ümber asuvates imeilusates külades. Suurlinnade külastamine sai alguse Londonist, millele järgnesid Amsterdam, Barcelona, Rooma, München, Viin, tuleval kevadel on plaanis Milano, ei tohi muidugi unustada Pariisi, üks mu lemmikuid.

Mis on Strasbourgis töötamisega teistmoodi kui Eestis, nii eluolu kui ka töö ja karjääri mõttes? Esimesena tuleb mainida ikka rahvusvahelist haaret, eri rahvusest inimesi ja erinevaid keeli.

Strasbourg on eriline piirkond Prantsusmaal, lähedal asuv Alsace regioon on läbi põimunud saksa traditsioonidega. Vanemad inimesed räägivad Alsace murrakut, aga saavad aru ka saksa keelest. Mina ei osanud prantsuse keelt, kui siia tulin, aga ma sain saksa keelega esialgu hakkama. Prantslased üldjuhul muud keelt ei räägi kui prantsuse keelt, kuigi võib öelda, et asi on muutunud ja noored õpivad ning räägivad üha rohkem ka inglise keelt.

Eluolu on korraldatud nõnda, et tööpäeviti käivad inimesed tööl, lõunapaus on prantslastele püha, igal päeval leiavad nad aja, et einestada rahulikult, laupäev on enamasti kodutoimetuste ja sisseostude tegemiseks ning pühapäev puhkepäev, pere ja sõpradega koosolemise aeg, mil poed on suletud, inimesed on rõõmsad, pargid, kohvikud-terrassid on peresid nii laste kui koertega täis.

Kui ma siia elama asusin, siis mind hämmastas see koerte hulk restoranides-kohvikutes, kusjuures nad on nii rahulikud ega sega mitte kedagi. Arvestada tuleb ka streikidega, küll ei sõida ühistransport, küll streigivad kooliõpetajad, haiglapersonal jne. Samuti meeleavaldustega igasugu võimalike asjade vastu või poolt, küll pensionireform, põllumajandusreform jne.

Kas oled õnnelik seal, kus praegu oma elus oled? Jah, võin öelda, et praegusel eluperioodil olen õnnelik. Hommikul tõustes, kui tööle lähen ja õhtul koju jõudes valdab mind sügav rahulolutunne. Ma tean, et lähedastega on kõik korras, kuigi me oleme kaugel, aga tänapäeva tehnikaga saab suhelda, kui selleks vajadust. Lapsed teavad, et olen nende jaoks alati olemas.

Millest unistad? Ikka, et minu lähedastel oleks tervis korras, et nad oleksid õnnelikud ja rahul, lapselapsel võimalus õppida. Unistan, et suudan veel kord üllatada oma 80-aastast ema nagu siis, kui aitasin kaasa tema eluunistuse täitumisele – külastada Pariisi. Seistes Eiffeli torni ees Trocadéro väljakul ja nähes seda hetke ja tema emotsioone, et Sa oled täitnud kellegi ammuse unistuse, on nii palju väärt. Unistan ka rohkem avastada Prantsusmaa erinevaid piirkondi.

Milline on Sinu elufilosoofia, moto, miski, millest juhindud oma tegemistes? Ole sõbralik, naerata ja ära karda küsida abi, kui vajad. Ära karda eksida, ära karda muutusi elus, ka pärast 40. eluaastat võib teha elus kannapöörde. Igale probleemile on lahendus olemas.

Kus ja kellena näed end 10 aasta pärast? Kümne aasta pärast jõuan pensioniikka ja olen aktiivne ja nooruslik pensionär. Näen end töötamas kuskil, kus on vaja organiseerida. Usun, et mu lapsed on oma eludega rahul ja ehk on lisandunud veel lapselapsi.

Mägedes koos heade sõbrannadega kaunist loodust nautimas.  Foto: Veronika Mets

Maaja lemmikud:

Aastaaeg: kevad, eriti selle lõhn, värskus, värvid, puhkenud ererohelised puulehed, õitsevad magnooliad, võin neid jalutades nautida mitmeid tunde.

Nädalapäev: kolmapäev.

Restoran: prantsuspärased restoranid.

Puhkekoht: pigem mägedes, roheliste aasade keskel, pole mereinimene.

TV saated: Eest TV-d kahjuks ei vaata ega ei teagi sellest eriti, vaatan prantsuse TV-d: uudistesaated, hommikutelevisioon, erisaated moest, muusikast, kokkamisest jne.

Vabaajategevus: jalutuskäigud looduses ja linnas.

Reisisihtpunkt: kevadel Milano.

Lill: meeldivad kõik hooajalised lilled oma normaalses kasvukohas, pole eriti lõikelillede fänn, aga kui, siis pigem üks kena roos.

Riietus: naiselik, eelistan seelikuid, kleite.

Värvus: armastan värve: punane, sinine, kollane, erinevad lilla varjundid.

Eesti bänd/laulja: kahjuks ei oskagi kedagi eelistada, kuna meeldib džäss, siis Hedvig Hanson, Siiri Sisask.

Stressimaandav tegevus: hea raamat koos klaasi punase veiniga, teinekord šoppamine.

Film: erinevad filmid, ajaloolised, samuti mõned seriaalid ja järjefilmid, head komöödiad, mitte kunagi ei vaata ulme- ega õudusfilme.

Raamat: elulood ja reisikirjeldused, viimati lugesin Indrek Hargla raamatuid.

Mis on mis

Euroopa Nõukogu

Rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulub 47 liikmesriiki Euroopast ja Aasiast.

Põhilised tegevusvaldkonnad on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur.

Ei ole Euroopa Liidu institutsioon ja seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga, mida mõnes dokumendis samuti nimetatakse Euroopa Nõukoguks.

Hea teada

Maaja tööülesanded Eesti alalises esinduses Euroopa Nõukogu juures võib jagada kolme gruppi.

Tavapärased sekretäri kohustused: telefonile vastamine, post, kirjad, kutsed, suursaadiku kalendri haldamine, esinduse ürituste korraldamine, organiseerimine, esinduse haldusküsimused, dokumendihaldus.

Suhtlemine Euroopa Nõukogu, selle protokolliosakonna ja esindustega: diplomaate puudutavad küsimused, suhtlemine liikmesriikide esindustega, kohalike ametiasutuste ja ettevõtetega, halduslepingute ette­valmistamine ja allkirjastamise organiseerimine jne.

Finantsassistendi kohustused: esinduse arvete sisestamine e-arvekeskusesse, eelarve jälgimine, suhtlemine kohaliku pangaga, maksete ülekandmine, arveldamine, inventuurid.

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Birgit Aljaste
Birgit AljasteSekretar.ee ärijuhtTel: 5373 8733
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700