Autor: Sekretär.ee • 25. märts 2020

Kui aga ülesannete nimekirjad on lehekülgede pikkused, sisemine paine kõike täiuslikult teha suur, siis võib sellest kujuneda kohustuste taak, mis ei aita koormust vähendada, vaid pigem kasvatab seda.

The Guardianis kirjutab käitumisteaduste professor Pragya Agarwal oma kogemustest. Ta on üles kasvanud Indias, tema ema pidas väga oluliseks head haridust ning selle nimel tõi pere ka ohvreid, elades kõik koos väikeses üüritoas, töötades puhkusteta, rääkimata mingistki luksuse lubamisest.

Kolmest tütrest vanimana tundis Pragya vastutust pere tuleviku eest, ta pidi ennast igal sammul tõestama ja läbikukkumine ei tulnud kõne allagi.

Juba noorena hakkas ta tegema üksikasjalikke tegevusnimekirju, kirjutades sinna näiteks „lugeda kaks raamatut”, „tegeleda üks lisatund matemaatikaga” jne. Kuigi ülesandeid sai pärast nende tegemist maha kriipsutada, ei läinud nimekirjad sugugi lühemaks.

Nii sai ülesannete nimekirjadest nagu toksiline suhe kellegagi, kes elus täielikult kontrolli üle võtab. Hoolimata edusammudest akadeemilises karjääris, kaksikute sünnist, kutsest tulla TEDx kõnelejaks, raamatu lepingust ja paljust muust, ei suutnud Pragya oma saavutusi hinnata ning jätkas lõputute ülesannete nimekirjade koostamist, kuni sai aru, et oma vaimse tervise nimel tuleb teha muudatus.

Lahendus leidus tehtud asjade nimekirjas. Ta hakkas igal reedel kirjutama üles asju, millega oli nädala jooksul hakkama saanud. Alguses oli tegevuste meenutamisega isegi raskusi, aga tasapisi hakkas nimekirja lisanduma asju nii professionaalsest kui ka isiklikust elust.

Selle asemel et koguaeg mõelda, mida veel on vaja teha, hakkas ta märkama ja tähistama seda, mida on ära teinud. See ei ole imerohi, mis lahendab kõik probleemid, aga see on üks väike samm, mida saab enda töö väärtustamise ja hea enesetunde nimel teha.

Kui jaksasid lastega mängida, kuigi olid tööpäevast väga väsinud, jäid kliendiga suheldes rahulikuks, kuigi olukord oli konfliktne või said aruande valmis, siis tasub need saavutused kirja panna ning ennast sellega tunnustada.

Allikas: tööheaolu.ee