Birgit Aljaste • 15 aprill 2020

Ajudega assistent Ewa-Kaisa Plakk

Ewa-Kaisa Plakk  Foto: A. Kullamaa

Ligi 30aastase staažiga Toyota Balticu assistent Ewa-Kaisa Plakk on kunsti poole kaldu kontorihaldjas, kes tunneb rõõmu oma tööst ja elust ning usub, et head sekretäri on raskem leida, kui keskpärast keskastmejuhti.

Oled sa õppinud sekretäritööd? Olen õppinud sekretäritööd erinevate valuutade ajal. Lükkides oskusi ja kogemusi nagu metsmaasikaid kõrrele. Olen pidanud seda ametit enam kui 33 aastat ja kandnud selle aja jooksul erinevaid ametinimetusi. Alates sekretärist lõpetades erinevate sidekriips-lisanditega nagu -stenografist, -masinakirjutaja, -kassapidaja ja -asjaajaja. Sekka veel keskuse juhi abi, juhtkonna assistent, marketing’i assistent ja turundusassistent ning kontori administraator.

Mis sul õpingutest kõige eredamalt meelde on jäänud? Administratiivtööd õppides räägiti meile muu hulgas uuest bürootehnikast ja kõigest sellega kaasnevast. Esineja alustas ladusalt „Nagu te kõik teate, tehakse paberit tselluliidist ...“, aga edasi rääkida ta ei saanud, sest auditoorium hirnus naerda. Neid, kes tahtsid anda oma kintse paberitööstusele, oli palju.

Kas sellest, mida aastaid tagasi sai õpitud, on praegu ka kasu ja kui palju? Õppimisest on alati kasu ja pole oluline, kust tarkust ammutad. Vahel aitab isegi mõni eluline tsitaat maailma avardada. Kuidagi on juhtunud, et aja jooksul on neid paras ports kogunenud. Raul Rebane on soovitanud märgata võimalusi ja Heiti Hääl minna sinna, kuhu ei vii ühtegi teed. Vahet pole, millised on kirja standardid, aga head ütlused ja elementaarne viisakus on väärt kaaslased igal ajal. Nendega juba hätta ei jää.

Kus ja millal sa ennast viimati täiendasid? Viimati osalesin kahepäevasel Dmitri Volovi „Enesekehtestamise, konfliktide juhtimise ja tagasiside andmise“ koolitusel. Enne seda aga stressijuhtimise omal. Ausalt öeldes olin vägagi üllatunud, et läheduse vajadus on nr 1 stressifaktorite jadas. Seega hoidke lähedasi ja suhteid nendega. Liigne tööle pühendumine võib suhetele karuteene teha.

Räägi oma karjäärist. Kõige esimene töökoht oli pärast esimest klassi suvine töö- ja puhkelaager. Tollal oli kombeks õpetada lastele maast madalast töö tegemist. Tänapäeval keelavad erinevad seadused noorte kaasamise ja kui ta lõpuks tööturule jõuab, pole tal aimu tööajast ega distsipliinist.

Kuigi minu esimene töökoht oli Vabariiklikus Raamatukaubastus aastal 1984, võin oma esimesteks „õpetajateks“ pidada Heiti Häält ja Aivar Riisalu ning Alexela eelkäijat Autokütust. BR-Autos töötades õppisin nii töösse suhtumist kui selle tegemist. Seega võiksid kõik minu hilisemad tööandjad teha Häälele tema tulevases Käsmu kõrtsis välja, sest tänu „Kadakale“ (Kadaka tee 84c aadressi järgi) on minust sirgunud selline töötaja, nagu olen. Kohusetundlik ja sõnapidaja. Kui BR-Autos sai töö otsa, kutsus Juhan Parmas mind ka Autokütusesse, aga paraku pidin talle ära ütlema. Minu eraelus valitses korralik segasummasuvila ja saatusel olid minuga teised plaanid.

1996. aasta lõpus istusin härrade Martin Kobrusepa ja Toomas Rüütmanni vastas hotell Palace’i lobby-baaris töövestlusel. Kui ma 13. jaanuaril 1997 trollist väljusin, et minna Sõpruse ja Linnu tee ristil asuva Kommest Auto uksest sisse, olid vahepealsed plaanid muutunud ning minust sai hoopis marketing’i assistent. Istusin üksinda suures kabinetis ja hakkasin endale tööd välja mõtlema. Jäädes sellesse süsteemi üheteistkümneks pikaks aastaks. Kui Kommest Auto aastal 2008 põhja läks, ujusin kaldale jaekaubanduses. Janne Lihavaineniga sõlmitud tööleping kehtis kuni tema lahkumiseni ehk üheksa aastat. Mais 2017 saabunud uus juht otsustas „vanad kalad“ orbiidile saata ja nii sain ka mina septembris „hundipassi“.

Mis on töötatud, elatud ja kogetud aastate jooksul muutunud ajas kõige rohkem? Ajaga on absoluutselt kõik muutunud, nii tehnika kui inimesed. Alustasin kirjutusmasinal klõbistades, seejärel tuli elektriline. Üheksakümnendatel lisandusid arvutid, faksid, diskid, flopid jne. Lauatelefonist esimeste Nokia telefonideni, mis olid rasked kui mõne inimese südametunnistus. Rääkimata vahepealsetest kõnekaartidest, lõpetades nüüdisaja nutitelefonidega. Viimasel ajal jääb vägisi mulje, et mõtlemisvõimeliste inimeste osakaal on hakanud vähenema. Kõik on äpipõhiselt ette nämmutatud. Alles see oli, mil meil olid kõik olulised telefoninumbrid peas. Aga nüüd? Mõni ei tea isegi enda numbrit peast. Mine tea, äkki aitab nüüdne kriis panna inimeste väärtushinnangud taas paika.

Kas staažikaid sekretäre on Eestis palju või on valdav suhtumine, et sekretäri amet on pigem hüppelauaks karjääriredelil? Mul pole aimugi, kui palju võiks staažikaid assistente turul olla. Loodetavasti leidub ettevõtteid, kes oskavad väärtustada kogemust ega hakka inimesi lahterdama elatud aastate põhjal. Kõik viiekümnesed ei ole mutid ja kõik mutid ei ole viiekümnesed. Fakt on see, et kõigile sekretäri amet ei sobi. On täiesti mõistetav, et seda positsiooni kasutatakse hüppelauana karjääriredelil. Samas usun täiesti siiralt, et keskpärast keskastmejuhti on kordades lihtsam leida kui head assistenti.

SEKRETÄRIDE PÄEV 2020: „Amet kui kameeleon” konverentsi kuupäev on muutunud ja sedapuhku toimub üritus 19. augustil ajaloolises Mustpeade majas Tallinna vanalinnas.

Rohkem infot saad SIIT.

Mitu juhti sul on olnud ja mida sina juhi juures kõige rohkem hindad? Mul on elu jooksul olnud mitmeid juhte. Kui Janne Lihavainen kutsus mind Prisma Peremarketisse tööle, uuris ta, milline üks juht olema peaks. Ütlesin, et juht peab tark olema; kes on kahe jalaga maa peal ja oskab äri teha ning vajadusel ka nalja visata.

Mäletan aastatetagust juhtumit, kui kontoris olid külalised. Ettevõtte juht tutvustas kõiki, sh koristajat ja see oli armas. Mind ei pane inimest austama tema tiitel ega käskkiri. Inimese mõõde on inimene ise. Tahate või mitte, aga ühel hetkel taandatakse võrrand ja meist saab nimi ja daatum. Ma pole tänini näinud kalmistul kivi, millel ilutseks kiri „Siin puhkab tegevjuht!“. Seega olge inimesed, sest mida madalamal positsioonil inimene on, seda haavatavam ta võib olla.

Kas sul on meeles sinu esimene tööpäev oma praegusel ametikohal? Prismast „kinga“ saanuna otsisin tulutult tööd. Kuna mõne arvates olin vana, tulin mõttele teha oma firma ja hakata pakkuma asendussekretäri teenust. Kui kuulsin, et ühte kohta otsitakse kaheks nädalaks asendussekretäri, olin õnnelik n-ö esimese potentsiaalse kliendi leidmise üle. Pärast kahte nädalat töötamist keerati mu äriidee pea peale ja kutsuti päriseks.

Mida on kindlasti vaja, et juhi ja juhiabi vaheline koostöö sujuks? Selleks on vaja kahte poolt ja teineteise austamist. Kui juht pole harjunud, et alluval on oma arvamus, võib ka koostöö olla raskendatud. Omavahelise respekti puhul on ka energia võimalik. Mu sisetunne pole siiani veel alt vedanud ja ma saan intuitiivselt aru, kui midagi on valesti.

Mida oled õppinud juhtidelt kellega koos oled töötanud? Mul on olnud õnne kohtuda erinevate isiksustega. Nad on, kes vähemal kes rohkemal määral, minu elusaatust mõjutanud. Ilmar Jõgisoo õpetas distsipliini austama, Martin Kobrusepp lugu pidama loogilisest mõtlemist ja analüüsist. Andres Noormägi ütles, et kõik on õpitav. Kadri Lainas ja Reet Ratas näitasid, et ka naisjuhtidega võib koostöö meeldiv olla. Minu tänane mina on eilne kohtumine nende inimestega ja olen neile selle eest südamest tänulik.

Milline on parim tunnustus juhilt? Parim tunnustus on aastatetagune, mil öeldi, et olen ajudega assistent!

Kui palju tuleb sinu töös ette reisimist? Minul ei tule eriti tööreise ette ja mulle see sobib. Teadupärast on tööreisid igavad. Lõputud koosolekud ja heal juhul tutvud sihtkohaga postkaardil oleva pildi või lennujaama tax-free kaupluse kaudu. Tänapäevases kontekstis on maailm muutunud ja seda näitab aeg, kas ja kuhu me üldse lähiajal reisida saame.

Kui oluline on sinu töös keeleoskus? Millegipärast arvatakse, et keeleoskus tähendab automaatselt võõrkeele oskust. Tegelikult on ka korrektne eesti keel keeleoskus. Noored armastavad öelda, et neil on kergem end inglise keeles väljendada. Tegelikult on huumor esimene asi, mis võõrkeeles kaduma läheb. Seepärast olen tulihingeline eesti keele austaja. Samas tean, et suhtluseks on võõrkeeli vaja. Ma ei julge öelda, et ma valdan keeli. Pigem suhtlen nii eesti, vene, soome kui ka inglise keeles. Koolis sai õpitud ka saksa keelt, aga ich habe alles vergessen. Kümme aastat tagasi käisin ka prantsuse keele kursustel, aga je suis paresseuse. Mul on hea keelevaist, aga kahjuks olen laisk. Õnneks on meil rahvusvaheline töökollektiiv, kus saab iga päev inglise keelt praktiseerida. Samuti on mul Google Translate uute sõnade õppimiseks kogu aeg avatud.

Mida sa pead oma töö juures kõige keerulisemaks? Kõige raskem ongi töö inimestega. Sekretär on teadupärast „avalik naine“, kes kõigi jaoks olemas. Avalikus kontoris võib ikka tekkida keerukaid ühendeid. Õnneks on mul kauaaegne klienditeenindaja taust ja tänu sellele suhteliselt karastunud. Ma ei lähe kergelt endast välja ega võta kõike isiklikult.

Mida pead kõige huvitavamaks? Milliseid väljakutseid võiks rohkem olla? Ma saan aru küll, mida soovitakse teada, aga mind ajab alati naerma, kui räägitakse väljakutsetest. 112 puhul võib olla iga kõne väljakutse. Sekretäri töö on olla nii maja lukk kui kontori vundament ja seega ei peaks ta majast väljas väljakutsetel viibima.

Kuidas sul õnnestub enese kehtestamine? Olen väga hästi omandanud oskuse olla kannatlik. Vahetevahel olen kohtunud inimestega, kellele meeldib teiste peal jalgu pühkida, aga lõpmatult ma seda teha ei lase. Kui ma näen, et kellelegi tehakse haiget, sekkun alati. Inimesel peab olema „selgroog“, siis suudab ta end ka kehtestada. Ilmselt tuleb see ka kogemuste ja vanusega. Nippe ma anda ei oska, sest igal meist on oma lugu. Mõni kaitseb end ise ja mõnda kaitstakse.

Mis sa teed, kui tunned, et töö muutub rutiinseks? Mul on hea omadus suhtuda töö tegemisse loominguliselt. Ma ei karda rutiini, vaid pigem mugavustsooni hulpima jäämist. Selline asi teeb inimese laisaks ja see pole hea.

Millised on igapäevased abimehed töös, milleta ei ole töötegemine võimalik? Vaatamata arvutile ja „nuti-tutile“ olen mina ikkagi märkmiku ja sulepea inimene. Kõik koolitusmaterjalid ja märkmikud on mul täis soditud. Ju see on loova inimese „haigus“.

Millised on sinu hobid? Mis paneb silmad särama? Mulle meeldib kirjas ja kunstis kulgeda. Olen olnud ajakirja Tervis Pluss kaasautor ja Jazzkaare vabatahtlik erinevate ürituste kajastamisel. Tänu nendele huvidele valmis eelmisel aastal ka minu koduleht ewakaisa.com. Igal kolmapäeval ilmub blogipostitus, milles kirjutan sellest, mis mind puudutab. Ma ei kirjuta n-ö tellimuslugusid, sest ei saa kirjutada asjadest, mis mulle ei meeldi või millesse ma ei usu.

Lisaks liigutamine – pilatese ja kepikõnniga olen tegelenud viimased üksteist aastat. Hetkel otsin endale sobivat joogatundi ja vahel olen mõelnud naasta tagasi taiji juurde. Kui valdava osa päevast istuda kontoris töölaua taga, on vähemalt minul karjuv vajadus minna õue kõndima ja end tuulutama.

Millised on sinu ilunipid, et iga päev värske ja kaunis välja näha? Selleks, et hea välja näha, peab olema raske elu ja head geenid. Kindlasti ei tohi end käest lasta ja paksuks süüa. Lisanduvad kilod kaotavad inimese näo ja vanuse lisandudes on kaalu langetamine problemaatilisem. Kaalun end igal esmaspäeval ja vastavalt nähtud numbrile korrigeerin kas söömist või liikumist. Mul on hea kosmeetik, kelle juures olen käinud kolmkümmend aastat n-ö korralises hoolduses. See on kvaliteetaeg. Mida vanemaks saad, seda rohkem tuleb endast hoolida. Püüan igal õhtul vähemalt kell 11 magama minna ja une arvelt pole ma nõus kompromisse tegema. See peab ikka hea pidu olema, kus ma hommikuni tantsin. Ja loomulikult aitab Estée Lauderi huulepulk alati särada. Lisaks igapühapäevane saun.

Millised on pikemad tulevikuplaanid ja unistused? See on tõsine teema. Viiekümneseks saades avastad, et oled „lätaki“ keset elu. Tõdedes, et heal juhul on kvaliteetset eluaega umbes kakskümmend aastat. Seoses sellega ei kerki aktuaalseks tööalased ambitsioonid, vaid pigem mõte, et kas nüüd või mitte kunagi. Selles vanuses ei ole enam unistusi, vaid on otsused. Ega asjata pole Jaan Kross soovitanud, et kui tahad siin ilmas midagi ära teha, alusta kohe!

Loodetavasti ilmub kunagi ka mõni raamat minu sulest. Nagu näiteks üheksakümnendate autoärist ja/või meie kauaaegsest naisteklubist. Maailma on kreenis ja tuleb elada hetkes. Keegi meist ei tea, mis juhtub homme. Kuidas me selles hulluses ellu jääme, näitab aeg. Põhiline, et tervist oleks.

Kuidas ja milles sa ennast täiendad? Inimene mõtleb, jumal juhib, on kiriku seinal. Elu on pidevas muutumises ja seega tasub vooluga kaasa minna. Plaanisin minna 18. märtsil Tallinna Ettevõtlusameti koolituspäevale, aga eriolukorra tõttu jäi see ära. Nii nagu paljud asjad. Eks meil kõigil tasub rõhuda nendele oskustele, mis on olemas. Olen vägagi kahe jalaga maa peal ega hõlju unistustes ning kui tuleb mingi lahe võimalus täiendamiseks, siis püüan seda ka ära kasutada.

Milline on tõeliselt särav ja hea sekretär? Ilu on vaataja silmades. Ka siis, kui need on suletud! Hea sekretäri definitsioon oleneb defineerijast. Kindlasti oskab hea sekretär näha suurt pilti ja julgeb vajadusel sekkuda. Üks on kindel, et säravas ettevõttes on alati kergem särada.

Kui sa raha ei loeks ja takistusi poleks, mida sa siis teeksid, kellena töötaksid? Kellele need what if küsimused ei meeldiks. Lisaks rahale on vaja ka julgust. Kuulata sisemist häält ja teha oma unistus(ed) teoks. Mina ostaksin kindlasti heas kohas mõnusa pinna ja hakkaksin galeriid pidama. Või töötaksin loomingulises ametis osalise tööajaga ning kirjutaksin ja maaliksin. Eks näi, kuidas läheb. Võib-olla saangi ühel päeval Äripäevale galerii avamise puhul kutse saata. Igatahes sai eelmise majanduslanguse aegu Investor Toomas lõuendile kantud. Vägisi on tunne, et seda maali tuleks praegu veidike ajakohastada.

Kuidas konflikte lahendada? Ole sa tööl või kodus, emotsioon on kõikjal kehv suhtekorraldaja. Kui emotsioonid kõrvale jätta, on ka konflikti lahendamine võimalik. Õnneks on mul julgust nii enda tehtud vigu tunnistada kui ka vabandada. Loomulikult aitab mõtteviis „Hommik on õhtust targem!“ reel püsida. Igasugune kriis aitab näha asjade tõelist olemust ja vahel on need vägagi vajalikud.

Kes on su eeskujud? Ilmselgelt ei saa vana-kooli-sekretärid üle ega ümber sellistest nimedest nagu Sirje Orvet, Maaja Kallast ja Janne Kerdo. Vahel olen hämmingus Ave Alavainu võimest siiani luuletusi peast lugeda. Minu kallis õde Katre on alati olnud mulle hea eeskuju. Imetlen inimesi, kes vaatamata eluraskustele ajavad selja sirgu ja tõusevad taas. Minevikust võiks nimetada Coco Chaneli. Naist, kes pani eesmärgi nimel kõik mängu. Tänasel päeval imetlen õhtuti poes naeratavat kassapidajat ja hetkel eesliinil toimetavaid meedikuid.

Jaga lugu:
SEKRETÄRI UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Sekretäriuudised igal nädalal enda postkasti.

Sekretär.ee toetajad:

Liina Leiten
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700