Autor: Kai Saard • 15. juuni 2020

Mis sa õppinud oled ja kuidas sa Scorosse sattusid?

Pärast gümnaasiumi oli mul laual mitu varianti. Osa oli seotud muusika ja kultuuriga, samuti huvitas mind geograafia ja juura. Läksin aga õppima TTÜsse majandusarvestust ja ettevõtluse juhtimist, mille lõpetamisel sain rakenduskõrghariduse. Mõtlesin, et see on hea ja praktiline eriala, sest mitme õppekava puhul ei näinud, mida võiksin tulevikus selle haridusega päriselt tegema hakata. Nägin, et kui saan majandusarvestuses kõrghariduse, siis võiksin ka päriselus osata midagi teha, näiteks raamatupidamist. Mitmele tuttavale tuli minu valik suure üllatusena, sest ma tegelesin koolis palju muusika ja kultuuriga, kuid samas on mul Tallinna Reaalkooli taust ning numbrid on mulle alati sobinud.

Õpingute käigus sooritasin ka erialapraktika – mitte küll raamatupidamises, aga ärikonsultatsiooni valdkonnas. Mu esimene erialane päris töökoht oli audiitoribüroos, kus töötasin kolm aastat. Sinna jõudsin kuidagi loomulikult, mitmed kursusekaaslased olid samas ettevõttes teinud praktika, lisaks rääkis audiitorite tööst huvitavalt üks õppejõud. Auditi töö oli väga põnev ja pakkus palju õppimisvõimalusi. Auditi kogemus andis mulle väga hea tervikpildi ettevõtte finantsidest, mis värskelt kooli lõpetanuna nii selge veel polnud. Samuti sain näha olulisi Eesti ettevõtteid seestpoolt ja juhtida erinevaid projekte, nii et vastutus oli päris suur.

Töö oli väga arendav, aga kolmandal aastal sain aru, et see koormus ja stressitase ei ole pikemas perspektiivis minu jaoks. Kuna proovin oma töös olla püüdlik ja põhjalik, siis ma ka n-ö nurki kunagi ei lõiganud ja töötasin väga palju. Kuigi see oli väga põnev õppimisperiood, siis pikad tööpäevad ning töised nädalavahetused panid mind mõtlema sellele, et võiksin töös järgmise sammu teha.

See oli minu jaoks põnev otsimine, mis kestis üpris pikka aega. Kuna mul oli finantsharidus, hakkasin vaatama erinevaid finantspositsioone, nagu kontroller, ja käisin ka mõnel vestlusel. Ma otsisin sellist ametikohta, mis läheks kokku mu hariduse ja töökogemusega. Tagantjärele saan tõdeda, et ametikoht, kuhu ma jõudsin, on palju huvitavam ja laiapõhjalisem kui see, mida oskasin ette kujutada ja otsida.

Otsingud tõid mu Scorosse. Mul oli siin paar tuttavat ees ja samal ajal otsiti inimest raamatupidamisega seotud ametikohale. Positsiooni nimetus ei öelnud töökuulutuses väga palju ja ma otsustasin kandideerida. Üsna pea sai aga selgeks, et olin selle positsiooni jaoks ülekvalifitseeritud. Scorol oli värbamisel väga personaalne lähenemine ja mind kutsuti sellele positsioonile mittesobivusest hoolimata vestlusele. Meil oli hea ja avatud töövestlus, kus avaldati lootust, et äkki leitakse mulle mõni muu sobiv roll. Vestlusel sain rääkida, mida ma ise tahaksin teha, miks ma otsin uut väljakutset jne – sellist suhtumist ja vestlust paljudes teistes kohtades ei ole.

Mulle leiti positsioon Scoro onboarding’u tiimis. Ma olin juba lubanud Scoroga liituda, kuid asjad läksid teisti. Endise tööandja argumendid ja enda kõhklused konkreetse rolli puhul kallutasid mind veel mõneks ajaks audiitoribüroosse jääma, mistõttu ütlesin Scorole siiski ära.

Arvasin, et minu ja Scoro teed enam sellisel kujul ei ristu, aga suureks üllatuseks kirjutas mulle Scoro värbaja mõne aja pärast uuesti ja teatas, et neil on uus ametikoht, mis võiks mulle hästi sobida. Ingliskeelne ametinimetus executive coordinator mulle väga palju ei öelnud ja ka kuulutuse põhjal oli raske töö iseloomust täpsemat aimu saada, mistõttu otsustasin parema pildi jaoks minna vestlusele.

Töövestlus toimus Scoro juhi Fred Kriegeriga, kellega on sellel positsioonil töötades kõige tihedam koostöö. Fred rääkis, millised on tema ootused ja ka mina sain ametikoha kohta selgema pildi. Jõudsime vestluse käigus ühise arusaamani, et see positsioon on suurel määral minu enda kujundada ning administratiivsete tegevuste osakaal on väike. Scoro on kiirelt kasvav ettevõte ning Fred kui Scoro asutaja ja toote prototüübi looja on tugevalt kõigi osakondade tööga seotud. Tema laual oli palju ülesandeid, millest kõigiga ta ise tegeleda ei jõudnud ja ta pigem otsiski sellist partnerit, kes aitaks erinevaid ideid ellu viia ja oleks oma tegemistes iseseisev. Jõudsime oma esimesel vestlusel ühise arusaamani rolli ootustes ning meil oli kohe – ja on siiani – väga hea klapp.

Milline on hea eestikeelne nimetus sinu ametikohale?

Executive coordinator ei ütle tõesti tegelikult väga palju. Tuttavatele ja sõpradele olen öelnud, et olen Scoro tegevjuhi parem käsi. Aga mitte see parem käsi, kes toob kohvi, vaid see, kes teeb asju, mida tegevjuht ise teha ei jõua. Ma olen ettevõttes mingil määral kõigega seotud ja tegelen pea iga päev erinevate projektidega. Kindlasti on mu tegevused laiema haardega, kui oleksin osanud ette kujutada ja see ongi lahe. Näiteks praegu juhin ma üht infoturbe projekti, hiljuti aga aitasin teha videot töötajate tunnustamiseks.

Aga kas juhiabi ametinimetus ei ole siis päris see?

Ma kardan, et tähenduse poolest läheb juhiabi nimetus mööda, jah. Või siis on minu tunnetus selle sõna puhul vale. „Juhiabiˮ on seletavas sõnaraamatus asutuse, organisatsiooni või ettevõtte juhti igapäevatöös abistav ametnik. Mingis mõttes tõesti läheb minu töö selle kirjelduse alla, sest aitan Fredi erinevate asjadega. Ilmselt on see minu enda eelarvamus, et kui ma kuulen sõna „juhiabiˮ, siis mulle natuke tundub, et tegu on sellise positsiooniga, kus juht ütleb, mida tuleb teha ja juhiabi teeb. Meie dünaamika Frediga on Scoros veidi teistmoodi. Kui ma tulen hommikul tööle, siis Fred ei ütle mulle, mida ma tegema pean hakkama. Meil on rohkem laiemaid eesmärke ja ma pean ise välja mõtlema, kuidas need eesmärgid saavutada. Samuti on osa mu tööst ise märgata, mida üldse võiks teha.

Millised on sinu peamised tööülesanded ja kuidas tööpäev välja näeb?

Nagu nimetus ka ütleb, siis ma koordineerin erinevaid kogu ettevõtet hõlmavaid olulisi regulaarseid tegevusi. Näiteks aitan korraldada ja läbi viia juhtkonna koosolekuid ja osaliselt ka juhin juhte. Samuti aitan ette valmistada nõukogu koosolekuid – koondan sisendi ja panen kokku materjale. Tegelen igakuiste tervet ettevõtet kaasavate all-hands-koosolekute sisu kokkupanekuga ja sellele eelneva ettevõtte uudiskirja koostamisega, et kõik 100 inimest teaks, mis teistes osakondades toimub.

Mulle meeldib oma töö juures see, et ma olen pidevalt inforingis. Istume Frediga ühes toas ja ma tean üsna hästi, mis igal pool toimub. Ma olen praeguseks saanud sellise kogemuse, mida koolist ei saa. Ma olen kõrval, kui toimuvad näiteks tööintervjuud olulistele positsioonidele ja investorite kohtumised, sh suhtlen investoritega ka ise. Ehk siis ma näen seda, kuidas toimub ärijuhtimine, millised on päris probleemid ja lahendused. Peale ärijuhtimise olen ma saanud palju targemaks näiteks disainis, sest Fred on lisaks paljule muule ka hea disainer ja oma töö käigus õpin selle kohta pidevalt. Ampluaa kõigist neist oskustest, mida saan töö käigus juurde õppida, on väga suur. Kogu tootearenduse pool, müügijuhtimine, turundus jpm – kuna Fred on juhina kõigi nendega seotud, siis tegelikult olen ka mina. Ma naudin oma töö puhul väga, et rutiini ei teki. Näiteks on viimasel ajal olnud Fredil rohkem fookuses müügijuhtimine, mistõttu olen ka mina sellega enam seotud olnud. Selline kõrvalt õppimise võimalus on väga väärtuslik.

Millised on olnud sinu töö kõige suuremad väljakutsed?

Praegu on näiteks minu jaoks väljakutse juhtida infoturbe projekti, mille kõigist tehnilistest detailidest ei saa ma alati aru, sest infoturve ei ole minu valdkond ja mul puudub selles varasem kogemus. Samas on meil projekti kaasatud ka tehniliste teadmistega inimesed ja väline konsultant, seega ka see katsumus on ületatav.

Kuna kogu aeg toimub korraga palju, siis on vahel raske prioriteete seada. Erinevaid projekte on palju ja kõike kohe ei jõua. Prioriteetide seadmine on elus üldse oluline ja ma arvan, et selles meistriks saamine võtab palju aega ning nõuab kogemust.

Frediga, oma juhiga, teed sa kõige rohkem iga päev koostööd. Aga kui palju puutud sa kokku teist osakondade ja kolleegidega?

Ma ütleks, et üsna palju, aga see, millise osakonna inimestega, sõltub palju sellest, kus meie fookus parajasti on. Lisaks regulaarsele kokkupuutele tiimijuhtidega olen olnud seotud mitmete tiimidega. Näiteks kui vahepeal olin seotud paari videoprojektiga, siis puutusin rohkem kokku tooteturunduse tiimiga. Aprillis aitasin korraldada esimest Scoro online-pidu, mille käigus suhtlesime palju kontorijuhi ja ürituste korraldajaga. Läbivalt teen palju koostööd juristiga, aga infoturbe projekti tõttu ka tehnilise poole inimestega.

Samuti suhtlen palju värbajatega, sest paljud intervjuud toimuvad koos Frediga ja siis olen ka mina kaasatud – aitan vahendada tagasisidet, lepin kokku intervjuude aegu jne. Mõnikord tulevad kandidaadid erinevate soovituste kaudu ja jõuavad kõige esimesena hoopis Fredi lauale ning mina suunan nad edasi värbajatele.

Mida sa oma otseselt juhilt kõige rohkem õppinud oled?

Neid asju on väga palju. Kui on palju selliseid juhte, kes oskavad tervikpilti näha, siis Fredi puhul on imetlusväärne see, et ta näeb ühelt poolt tervikut, aga teisalt on ta väga detailne. Tema silme alt ei lähe läbi ükski kirja- või vormistusviga. See on väga lahe, et ta suudab selliseid detaile hästi haarata. Samuti on tal kadestamisväärne mälu.

Kaine mõistus on ka üks väga hea omadus. Kui keegi tekitab mõnikord emotsionaalse olukorra või intriigi, siis Fred ei lähe kunagi selliste asjadega kaasa. Ta saab alati aru, mis on tähtis, ega tegele ebaoluliste asjadega. Hindan väga seda, et saame omavahel olla avatud ja ausad. Ma arvan, et ka kogu meie tiim hindab seda, et juht on väga mõistlik ning avatud inimene.

Mis on parim tunnustus, mis juht on sulle andnud?

Mulle meeldib, kui mina ise saan kiita, mitte mu töö tulemus. Näiteks „Sa oled päris nutikas, see oli praegu hästi tehtudˮ ehk intelligentsi pihta käivad kiitused. Kui mu mõtted saavad kiita, siis on see minu jaoks motiveeriv kompliment. Ja ma arvan, et seda Fred ka teeb – kiidab häid mõtteid.

Milliseid naljakaid hetki sulle su tööst meenub?

Nalja saab meil kogu aeg. Isegi kui need infoturbe projekti koosolekud on minu jaoks keerulised, siis meil omavahel on alati lõbus – suudame ka sellistes olukordades alati nalja teha.

Ma tegelikult püüdsin Scoroga liitumise järel hakata kirja panema mingeid humoorikamaid seiku, äpardusi jms, aga paraku jäi see mul pooleli. Mul on seal kirjas üks seik oma teise töönädala algusest, kui meil toimus Rakveres üks üritus. Sealt tagasi sõites pööras Fred mu tähelepanu sellele, et ma olin mitu korda Scorost rääkinud kui „teistˮ, mitte „meistˮ. Korraks oli piinlik ja rohkem ma seda viga enam ei teinud. Eks täielik sisseelamine võtabki veidi aega.

Milliseid ägedaid hobisid sul on?

Olen alati olnud kultuurilembeline ja peaaegu terve elu olen tegelenud laulmise ja muusikaga. Kooli ajal laulsin viies eri kooris, praegu laulan kammerkooris Head Ööd, Vend, mida juhatab Pärt Uusberg. Laulmine on minu jaoks alati väga oluline olnud – see on midagi hingele ja paneb mu silmad särama.

Samuti meeldib mulle väga teatris käia. Aastaid tagasi otsustasin, et tahaksin käia kord kuus teatris, kuid tihtipeale ületan ma seda eesmärki ja käin teatris vahel kaks või isegi kolm korda kuus. Oskan sõpradele alati häid etendusi soovitada.