Autor: Gerli Ramler • 29. september 2020

Suur persoonilugu | Triino Pikker: mulle meeldib uute olukordadega kohaneda ja neist õppida

Triino Pikker on töötanud siseministeeriumis juhiabina üle seitsme aasta, tal on kaks otsest juhti ning lisaks on ta vastutav sekretariaadi töö koordineerimisel. Töö riigiametis on Triino sõnul põnev, väljakutseid täis ning sobib inimestele, kes eelistavad kiirelt muutuvaid olukordi rutiinile.

Triino Pikker

Kõigepealt veidi sinust – mis on sinu ametikoht ja kuidas kirjeldaksid oma peamisi tööülesandeid?

Olen siseministeeriumis kantsleri Lauri Lugna ning rahvastiku-, kodanikuühiskonna- ja perepoliitika asekantsleri Raivo Küüdi juhiabi ning sekretariaadi juhataja. Tänaseks olen kantsleriga töötanud koos 1,5 ning asekantsleriga kuus aastat. Tööülesannete kirjeldamise osas teab aga tõenäoliselt iga juhiabi, et see on kõige raskem küsimus, kuna oleme nagu Hunt Kriimsilmad oma üheksa ametiga, tehes kõike ülemuste juhtimistegevuse toetamiseks. Koostan nende päevakavasid, tegelen igapäevaste tööküsimustega, valmistan ette nõupidamisi, üritusi, väljasõite.

Lisaks on minu peal sekretariaadi juhatamise pool, kus mina ja veel kaks tubli juhiabi toetame võimalikult palju ka meie kahte ministrit. Neil on küll olemas ka oma abid, aga kokkuvõttes peab kogu sekretariaat toimima tõrgeteta. Vastutusala on suur, ent see on tulnud järk-järgult – seitse aastat tagasi alustasin sekretariaadis sekretärina, seejärel tegi asekantsler ettepaneku koostööks ning eelmisest aastast võtsin enda peale ka kantsleri assisteerimise ja sekretariaadi juhatamise.

Milline on sinu eelnev töökogemus ja mis eriala oled õppinud?

Olen pärit Rakverest, kust tulin 2002. aastal pärast keskkooli Tallinnasse hotelliteenindust õppima. 2017. aastal lõpetasin aga Tallinna ülikooli sotsiaaltöös, mis tänase töökohaga tegelikult hästi kokku läheb. Minu esimene töökoht oli aga hoopis ettekandja-baardaam ööklubis, kus töötasin 10 aastat. Pean seda aega toredaks, harivaks ja vajalikuks ajaks, sest sain seal suurepärase klienditeeninduse tausta ning õppisin palju kannatlikkust. Klienditeenindus on ju väga oluline ka minu tänases töös. Esimese assistendikogemuse sain advokaadibüroos ning enne siseministeeriumit töötasin restorani Olde Hansa juhiabina.

Kuidas sattusid siseministeeriumisse?

Olde Hansas töötades hakkasin ühel hetkel aru saama, et tahaksin töötada hoopis riigiametis. Ainus koht, kuhu kandideerisin, oligi siseministeeriumi juhtkonna sekretäri koht. Naljaga pooleks võib öelda, et mediteerisin iga päev, et sellest saaks minu uus töökoht ja olen väga rahul, et nii ka läks!

Kui palju on sinu ametikohal vaja osata keeli?

Esmalt ütlen, et pean keeleoskust väga tähtsaks ning leian, et see avab kõik uksed. Praegu on meil päris palju vaja vene keelt, sest eestlaste kõrval helistavad sekretariaati vene keelt kõnelevad kodanikud, kellele peame kas ise abi andma või neid murega edasi suunama. Vahel on päris keeruline, kui soovitakse vastuseid väga spetsiifilistele küsimustele. Inglise keelt on samuti tarvis, kuid samas on meil olemas Euroopa Liidu ja välissuhete osakond, kes kohtumisi korraldab jne. Koolis õppisin küll saksa keelt, kuid kuna seda pole eriti läinud vaja, on saksa keel ununenud. Ent tahaksin siiski inglise keelt paremini osata ning iseenda arendamiseks oli plaanis jaanipäeva paiku minna Inglismaale keelt õppima. Kahjuks COVID-19 pärast jäi see ära.

Kas tunned vahel ka oma töös rutiini?

Kuna aastate jooksul on ametikohad muutunud, ei ole ka rutiini tekkinud. Meie töös on nii, et kui muutub valitsus, muutub ka minister, ent see ei muuda minu töö põhimõtet – peame sama tasemega abistama praeguseid, eelmisi ja uusi juhte! Küll aga on mul nende seitsme aastaga kasvanud julgus ja enesekindlus.

Mis sulle oma töös enim meeldib? Mida muudaksid?

Mulle meeldib mu töös kõik! Meeldivad uued olukorrad ning uute asjade õppimine. Olen inimeste inimene. Juhiabina kujundavad minu töö ja annavad tööülesanded minu juhid, kes mulle väga meeldivad, ning superpädevad kolleegid, ilma kelleta ei teeks ma selles töös midagi. Riigiametis töötatakse ikkagi oma riigi heaks ning seda saab teha ainult koostöös. Pean tunnistama, et seitsme aasta jooksul pole mul ühtegi negatiivset koostöökogemust ei oma meeskonnas ega teiste asutustega suheldes.

Kui saaksin midagi muuta, oleks see tööpäeva algus. Mul on väga raske hommikuti tõusta ja oleksin väga õnnelik, kui tööpäev algaks kell 10. Aga kuna tahan olla alati enne ülemusi tööl, püüan olla kohale 8.15–8.30. Elan pooletunnise jalutuskäigu kaugusel töökohast, aga pahatihti läheb siiski nii, et olen äratuskella mitu korda edasi lükanud ning sõidan tööle ikkagi autoga.

Mida on vaja, et juhi ja juhiabi vaheline koostöö sujuks?

Hea koostöö aluseks on omavaheline klapp ja usaldus. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks vastastikkuse usalduseta võimalik juhiabi tööd teha! Tugev märksõna on ka avatud suhtlus ja ausus igas asjas. Lubasin endale kohe alguses, et olen kõiges aus, sest kui hakkad oma muret koormana kaasas kandma, hakkab see rõhuma ja lõpuks võib hakata iga pisiasi häirima. Kunagi aastaid tagasi sain küll hakkama ühe prohmakaga, kogusin end ning rääkisin ülemusele kõik ära. Sest olin ju lubanud olla aus. Ja teate, mida ta vastas? „Ära muretse, see ei jää viimaseks!”

Tegelikult on aga õnneks jäänud, vahel tunnen küll, et keegi nagu hoiaks mul silma peal, sest pidevalt on ju maksimumkäik sees ja kui sekundimurdosa vältel õnnestub midagi ära hoia, on hea tunne küll. Nii et jah, oluline on, et saab üksteist usaldada. Lisaks sinatame nii otseste ülemuste kui ka ministritega, see lähendab väga inimesi. Kantsler rõhutab ikka, et inimesed peavad olema võrdsed ning meie maja juhina algab maja õhkkond ju ikka temast ja tema väärtustest.

Mida oled õppinud oma juhtidelt?

Töös olen see inimene, kes ma olen, just tänu oma kahele otsesele juhile. Loomulikult on ka eelnevatel olnud minu arengus oma roll, aga Raivo Küüt ja Lauri Lugna on mind alati 100% toetanud ning võtnud kui võrdväärset partnerit. See tähendab muuhulgas ka, et mul on tööd tehes vabad käed ning vabadus valida, mis teed mööda tulemuseni jõuan. See annab enesekindlust ja julgust. Lisaks ei pea meie majas kartma arvamust avaldada ning ettepanekuid avaldada. Kuna minu töö on paljuski administratiivne, on oluline, et kõik oleks tehtud parimal viisil, aga keegi ei kirjuta ette, kuidas täpselt.

Kus ja millal end viimati täiendasid ja kui lihtne või raske on töö kõrvalt õppida?

Siseministeeriumis toimuvad regulaarselt arengupäevad erinevate koolitajatega, mis on väga põnevad. Sekretariaadi juhi rollis olen ju alles suhteliselt uus tegija ning väga hariv on kuulata tippjuhte oma juhtimispõhimõtetest rääkimas. Õpin ja arenen muidugi nii oma juhtide kõrval kui ka igapäevatöös.

Ülikoolis õppisin ma asekantsleri abi töö kõrvalt, aga praegu ei kujuta ette, et saaksin täie mahuga kooli kõrvale võtta, see läheks liiaks. Ent siseministeerium tööandjana toetab igati meie enesearengust, igal töötajal on võimalik oma kompetentsi säilitamiseks ja arendamiseks kasutada 11 tööpäeva aastas, käies siis koolitusel või konverentsil või minna näiteks töövarjuks haldusalasse. Ja pärast uue kogemuse saamist teeb ta kokkuvõtte ning jagab oma uusi teadmisi ja tagasisidet ka meeskonnaliikmetele. Olen käinud töövarjuks politsei- ja piirivalveameti peadirektori abile ning lastekaitsetöötajale, see paneb paljudele asjadele hoopis teistmoodi vaatama.

Kas sekretäriamet on pigem hüppelauaks karjääriredelil või koht, kus olla pikalt?

Riigiametis teebki juhiabist hea juhiabi staažikus, sest ajalooline mälu sellel kohal on oluline. Samas ei ole ju sekretäri koht üldse halb koht hüppelauaks, kui on vähegi olnud võimalust töötada tarkade juhtidega.

Kuidas muutus töökorraldus COVID-19 kriisi ajal?

Võin rääkida isikliku kogemuse, kui tõsiselt riigiametis pandeemiasse suhtuti: tulin 16. märtsil tööle, olin veidi tööl, miski ajas mind köhima ja juba 39 minutit hiljem istusin kodus. Ja jäingi sunniviisiliselt kaugtööle! Väga keeruline oli kriisis jääda oma kohustustest kõrvale, kuigi püüdsin oma kriisistaapi tööle jäänud meeskonda igati aidata ja tavapärase töö neilt ära võtta. Olen tegelikult tööhull ning raske oli kaotada kontrolli olukorra üle, sest ma alati kardan, et midagi tõsist juhtub just siis, kui mind pole. Hiljem tegime osakonna pooleks – pool kontoris ja pool kaugtööl, et kui keegi peaks nakatuma, ei oleks kõik koos isolatsioonis.

Kokkuvõttes võin öelda, et minu jaoks on kaugöö keeruline, sest mulle meeldib olla oma juhi kõrval. Olles majas, saad vastused pisidetailide kohta nagu möödaminnes ja ei pea iga asja pärast helistama. Samuti on keeruline distantsilt nõupidamistele materjale õigeks ajaks organiseerida. Kohapeal on lihtsam. Lisaks helistati meile sekretariaati väga palju, mis on ka arusaadav, kui su pere ja lähedased on mööda maailma laiali. Siinkohal tahaksin võtta mütsi maha Häirekeskuse infotelefoni 1247 nii kiire tööle saamise eest, sest ka meie saime oma kõned sinna suunata. Ja imetlema panid meie inimesed, kes öötundide arvelt andsid kriisi ajal nii suure panuse, olles heas mõttes hullud!

Kõige rohkem andis aga kriis uusi teadmisi IT-st ning kõik uued teadmised on ju kasuks. Samuti on hea, et see oli kohustuslik mingi aja vältel, siis jäävad need uued asjad ka meelde. Meie meeskond on võtnud sellest üle internetikoosolekud, mis hoiab oluliselt kokku tippjuhtide kalendriaega. Aja kokkuhoiu mõttes on see super.

Kus näed end tulevikus?

Praegu meeldib mulle väga mu töö ja kuni ma ei tunne rahulolematust ega rutiini, ma edasi ei mõtle. Südamelähedane on sotsiaalvaldkond, vahel isegi liialt. Kui näen bussipeatuses puudega inimesi, kes võib-olla on tegelikult südames ja elus minust õnnelikum, mõtlen talle tunde pärast seda. Nii et äkki tulevikus võiksin olla seotud sotsiaalvaldkonnaga.

Minu suur hobi on lugemine, loen pea kõike, mis kätte satub, hetkel näiteks olen kriminaalromaanide lainel. Ja iga kord, kui mõne raamatu läbi saan, siis mõtlen, et mis minu elust nüüd saab, kuidas edasi elada? Ja asun järgmise raamatu kallale ... Nii et veel kaugemas tulevikus võiksin näiteks pensionieas töötada raamatukogus, kus saaksin lugeda niipalju kui soovin. Öökapiraamatuks on muide praegu Lauri Lugna soovitusel Richard H. Thaleri ja Cass R. Sunsteini „Nügimine”.

Mis paneb su silmad särama?

Lisaks lugemisele lähedastega koos olemine. Käisin äsja Porkunis sünnipäeval, ilm oli ilus, muusikud mängisid ja mu kõrval olid lähedased ning tabasin end mõttelt, et ma ei tahaks olla kuskil mujal kui siin! Veel meeldib mulle teater, viimane elamus oli Draamateatri „Tuhk ja akvaviit”. Mul oli sõna otseses mõttes naermisest hing kinni, sest hea nali on parim asi siin elus. Üldse meeldib mulle asju kirega teha ning parim päev on see, kui saan korra pisarateni nutta ja korra pisarateni naerda. Uueks hobiks saab mul aga pärast piiride avanemist kindlasti reisimine. Tahaksin külastada oma sõbrannat Bahreinis ning käia ära New Yorgis. Ja Portugalis on üks suur kuulus raamatupood, mida tahaksin ka kindlasti näha.

Kuidas sa oma akusid laed?

Kui on olnud tihe töönädal, siis piisab mulle lihtsalt olemisest. Ega ainult töö väsita – vahetevahel on aga ka nädalavahetus väga sündmusterohke ning siis tunnen pühapäeva õhtul koju jõudes, et ma olen täiesti läbi. Ka siis ei aita muu, kui telefon hääletu peale, vaikus ja rahu, hea raamat ning iseendaga olemine.

Kuidas sina maailma aitad?

Ma ei ole äärmuslikult n-ö roheline inimene, et müün auto maha või jätan poest pakendatud toidu ostmata. Aga kui kõnnin mööda tänavat ja näen maas suitsupakki vedelemas, pean selle prügikasti viskama, sest muidu jääb kripeldama. Kõige enam ärritab mind aga negatiivne foon ja vingumine. Vinguvast seltskonnast lahkun sõnagi lausumata, sest ei taha kuulata negatiivsust ega ka vaielda rahulolematutega, sest täiskasvanud inimest ju ümber ei õpeta. Kõik, mis teeme, teeme ju iseendale ehk negatiivsus mõjutab ennast negatiivselt. Minu motod on, et karma maksab alati kätte ja kui tervis on korras, on kõik ülejäänu inimese enda teha.

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700