Autor: Elis Vaiksaar • 8. aprill 2021

Teadagi algab kõik lapsepõlvest. Milline oli väike Kristina? Millest ta unistas ning mis talle meeldis?

Väike Kristina oli väike väga pikka aega tagasi ning ega ma ei mäletagi teda enam hästi. Aga mäletan end elurõõmsa, siira ja liiga jutuka lapsena. Igas oma lapsepõlvemälestuses räägin nii, et suu vahutab ning enamjaolt olin ka tähelepanu keskpunktis. Võtsin sellele küsimusele vastamiseks appi ka vanad lapsepõlve videod ning selgus, et peale ülesloetu olin ma ka tohutult naljakas laps. Samas, nagu lapsed ikka. Umbes neljateistkümnenda eluaastani olin imeline laps. Sellele järgnes neli aastat väga rasket aega nii mulle kui mu lähedastele, aga see käib ikka kasvamise juurde ja ka seda aega, mille eest tänulik olla.

Ma ei ole kunagi olnud unistaja. Ma ei olnud laps, kes teadis juba väiksena, et tahab saada arstiks või politseinikuks. Aga näiteks seitsmeselt teadsin, et soovin saada samasugust autot nagu emmel. 13 aastat hiljem sõitsin selle sama autoga mööda linna ringi. Kahe aasta pärast ostsin endale täpselt sama auto, aga siis juba uuena. Pigem olen ma see inimene, kes mingil põhjusel on täiesti kindel selles, mida ta tahab ja teeb kõik vajaliku eesmärgi saavutamiseks. Mulle tundub, et unistus peab olema selline, mida pole võimalik täita, sest milleks unistades siis selle peale oma aega kulutada.

Millised tegevused sind kõige enam köitsid ja vastupidi, mida sa üldse teha ei soovinud?

Lapsena köitis mind igasugune loovtegevus. Mulle meeldis joonistamine, tantsimine. Samuti mängisin kunagi klaverit ja laulsin kooris, kuhu pääsemine on siiani suur saladus, kuna nõrgemat külge kui laulmine mul vist ei olegi. Kui aga mõtlen asjadele, mida ma üldse teha ei soovinud, siis ei suuda ühtegi meenutada. Meil ei olnud peres justkui väljendit „ma ei taha”, aga teadsin alati, et on asjad, m ida lihtsalt „on vaja” teha.

Kas sa mäletad, millest sinu käsitööhuvi alguse sai ja milliste asjade meisterdamist kõige enam naudid?

Ilmselt sai see huvi alguse tänu emale. Talle meeldis oma kätega asju teha ning see on ka mulle kuidagi kaasa tulnud. Väikesena nägin tihti teda midagi meisterdamas. Meisterdasime ka koos ja käisime erinevates töötubades. Alguses oli see tore ühine aeg, aga hiljem hakkas sellest midagi ka välja tulema. Nüüdseks on käsitöö minu jaoks lihtsalt rahustav tegevus. Ma ei oska tuua välja ühte kindlat asja, mille meisterdamist kõige enam naudin, sest see sõltub palju tujust. Ühel päeval võin ärgata mõttega, et täna on see päev, kui teen endale uue käevõru (või tervelt kümme). Teisel päeval mõtlen, millise vaniku ma õhtul valmis teen, aga mõlemal päeval naudin käsitööd täpselt ühte moodi.

Oled õppinud Tallinna Teeninduskoolis. Mida sa seal täpsemalt õppisid ja kas see oli justkui suunaviit praegusele ametikohale?

Õppisin seal majutusteenindust. See haridus on mind palju aidanud ning tänu sellele üldse alguses hotelli tööle saingi. Rääkimata sellest, et igapäevaelus on sealt saadud kokanduse ja koristamise tunnid olnud mulle suureks boonuseks. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud suunaviit mu praegusele ametile, aga samas ei usu, et ma ilma selleta praegu siin oleksin.

Millistel töökohtadel töötasid enne Äripäeva tööle asumist?

Minu esimene hotelli töökogemus oli Reval Park hotell & Casinos, kus töötasin selle hotelli viimased pool eluaastat. Seejärel töötasin peaaegu neli aastat Viru Hotelli vastuvõtus vastuvõtu vanemadministraatorina. Seejuures ei tea ma ühtegi teist hotelli, kus selline ametikoht üldse oleks loodud. Põhimõtteliselt nägid minu tööülesanded ette arvete väljastamist, mida sai väljastatud ka Äripäevale. Viimaseks ametlikuks töökohaks enne Äripäeva jäi Elke Mustakivi, kus jõudsin kahjuks töötada vaid kolm kuud hostessina. Pool aastat pärast sealt lahkumist läbisin ka praktika ettevõttes Vaisu, mis tegeleb keevitajate koolitamisega ning nende Rootsi tööle saatmisega. Lisaks varem nimetatud töökogemustele on mu pagasis veel selliseid ameteid nagu kassapidaja, lihvija, pakkija ja õpetaja abi.

Oled sa mõelnud, mis sind sel hetkel kõige enam Äripäeva poole tõmbas?

Ma ei saa siiani päris täpselt aru, kuidas see juhtus. Kandideerisin, kuna ei osanud hinnata täiskohaga koduperenaise rolli ning tahtsin väga tööd teha, aga ei uskunud, et mind siia isegi intervjuule kutsutakse. Peas oli klassikaline mõte „kus olen mina ja kus on Äripäev?” Mul puudus sekretäri töökogemus ning ei kujutanud ettegi, mida tegema hakkan ja kas üldse hakkama saan. See polnud selline kandideerimine, et „ma tahan töötada just Äripäevas”. Armastus selle koha vastu sündis hiljem, kui olin juba siinseid inimesi tundma õppinud ning sain aru, milles mu töö täpsemalt seisneb.

Oled praeguseks meie juures töötanud juba üle kahe aasta. Kirjelda palun oma esimest tööpäeva Äripäevas.

Mäletan, et esimesel tööpäeval võttis büroojuht mul n-ö käest kinni ja tutvustas mind kõigile! Mitte ainult paarile inimesele, vaid tõesti kõigile. Mäletan veel seda, et naeratasin väga palju ning osad kolleegid tulid terve osakonnaga juba esimesel päeval ennast eraldi tutvustama ja juttu rääkima. See on ilmselt see, mida peab kindlasti Äripäevast teadma – meil on vot sellised kolleegid, kes võtavad su esimesest päevast omaks!

Mis paneb su töös sinu silmad särama ning kuidas end erksana hoiad?

Olen viimasel ajal avastanud, et pisikesed õnnestumised on need, mis panevad mu silmad särama. Kui tööpäeva on planeeritud näiteks kolm suuremat tegevust ning need hästi ja õigeks ajaks tehtud saavad, on päev korda läinud ja tuju hea.

Praegusel ajal on stress eriti päevakajaline teema. Kuidas sina stressiga toime tuled ning nii-öelda halvemad päevad üle elad?

Ega ei tulegi. Mul on „hetkes kasulik, aga pikas perspektiivis laastav” komme sellega mitte toime tulla. Kui olen stressis, siis tegelikult töötan ma kõige produktiivsemalt. Hetkes töötades töötab minu jaoks kõige paremini enda kokkuvõtmine ning mõte sellest, et asjad peavad saama tehtud ja praegu pole muretsemiseks aega. Kui asjad saavad tehtud, siis võib alles muretseda, aga hoopis teine asi, kas seda siis enam üldse vaja teha on. Nii kogunebki stress n-ö seljakotti, kuni see liiga raskeks muutub. Siiani pole veel muutunud, aga objektiivselt vaadates see kindlasti kunagi juhtub. Aga see on ka juba tuleviku mure. Halvemad päevad ma lihtsalt sõna otseses mõttes elan üle. Enamjaolt mööduvad need automaatselt ning elan need lihtsalt õhtusse ja järgmisel päeval on alati juba veidi kergem olla.

Kui rääkida praegusest kodukontori olukorrast, siis aitab mind väga palju see, et vähemalt poole päevast veedan ma siiski kontoris kohapeal, kuna minu töö on otseses seoses kontoris olemisega. See hoiab rutiini paigas ning jätab mulje, nagu mu pole minu elus justkui midagi muutumas.

Mida pead oma töö juures kõige keerulisemaks?

Kõige keerulisem on sekretäri töö juures meeles pidada oma töö väärikust. See pole töö, mida peetakse tähtsaks või raskeks. Mul endalgi ununeb tihti, mis on minu töö eesmärk, millist väärtust sa sellega lood ja kui palju teed tegelikult märkamatuid asju. Tähtis on endale iga päev meenutada seda, kui tähtis ja vajalik sa tegelikult sellel ametipositsioonil oled. Loomulikult saavad kolleegid ilma minuta suurepäraselt hakkama, aga ma loodan, et minuga on neil veidi lihtsam.

Mida pead kõige huvitavamaks ning milliseid väljakutseid võiks sinu töös rohkem ette tulla?

Kõige huvitavamad on need ülesanded, mis pole nii-öelda igapäevased. Need, millele vaatad otsa ja ei teagi, kus kohast alustada. Eriti toredad on olukorrad, mil ülesanded pidid tehtud olema juba näiteks üleeile. Mida vähem aega ja uuem ülesanne on, seda rohkem tekitab see stressi ning seda huvitavam on jälgida, kas ma ikka saan hakkama.

Loomulikult, kui sellised asjad oleksid igapäevased, oleksin ammu läbi põlenud, aga neid tuleb õnneks ette just parajas koguses.

Kuidas õnnestub sul enesekehtestamine?

Mul ei meenu, et oleksin olnud olukorras, kus oleksin tundnud vajadust end otseselt kehtestada. Mind ümbritsevad mõtlevad inimesed, kes tunnetavad ka ise, kui piire ületavad ning tõmbavad end kohe tagasi. Aga mul on teooria, et enesekehtestamise eest vastutab mu nägu. Tead küll seda rasket pilku, mis annab oponendile mõista, et miski on väga valesti (naerab).

Millised on igapäevased abimehed töös, milleta ei ole töötegemine võimalik?

Vaieldamatult kohv ja hommikused traditsioonid. Need loovad meeleolu terveks päevaks. Näiteks kui hommikul miski valesti läheb, on terve päev sassis ning lõunal avastad end „produktiivse tööpäeva peielauast” (naerab).

Kohvile ja hommikuste traditsioonidele järgnevad alles internet, pastakas, telefon, post-it’id. Rääkides vajalikest iseloomujoontest, siis kindlasti konkreetsus, kannatlikkus ja loovus.

Milline on sinu arust tõeliselt särav ja hea assistent?

Arvan, et assistent on kombinatsioon huumorist, positiivsest ellusuhtumisest, abivalmidusest. Samas ka konkreetsusest ja loomu tugevusest. Särav assistent on aga lisaks kõigele sellele rahul ka enda ning oma eluga.

Keda pead enda suurimaks eeskujuks?

Arvan, et suurimaks eeskujuks võin pidada oma ema.

Millised on sinu igapäevased ilunipid, et alati värske ja kaunis välja näha?Ma tänan sind selle komplimendi eest. Ise tunnen, et kaunis ja värske pole omadussõnad, mis minuga alati kaasas käivad. Tähendab, ära saa valesti aru, mulle meeldib pilt, mida ma peeglist näen. Siinkohal tahaksin tänada oma vanemaid, et nad andsid mulle kaasa kõik kõige paremad geenid. Aga on siiski päevi, mil on näha, et olen väsinud, ärritunud ja pole leidnud aega tegeleda asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad.

Lisaks välisele atribuutikale annab mulle väga palju iseendaga veedetud aeg ning rõõmu pakkuvad tegevused – need panevad silmad särama ja vot säravate silmadega olen ma kõige enam endaga rahul. Kõlab veidralt, aga veel üks vägev nipp on leida endale päevas vähemalt viis minutit, mil sa lihtsalt vaatad ennast peeglist. Märkad detaile, märkad silmade värvi ja kerkivat naeratust. See aitab leida tugevad ja nõrgad küljed oma välimuse juures, vormib sinu enesehinnangut ja tõstab tegelikult ka tuju

Kui ma tavaliselt sinu lauast möödun, siis kostub sealt vaikus. Samas olen märganud, et kõrvaklapid on vahel ka sinu kaaslaseks. Millist muusikat sa üldse kuulad ning kas eelistad keskendumiseks pigem vaikust või head muusikat?

Keskendumiseks on mul vaja müra ning see vajadus tuli minuga kaasa veel hotelli ajast. Selle poolest on avatud kontor minu jaoks tavalisel ajal ideaalne töökeskkond. Praegusel ajal on kontor näiteks liiga vaikne ning müra tuleb endal paremaks keskendumiseks juurde tekitada.

Kuulan igasugust muusikat ning vahel isegi nii igasugust, et imestan isegi, miks ma seda kuulan ja tean nende laulude sõnu peast kaasa laulda. Eelistan rohkem kuulata venekeelset muusikat ning seda lihtsalt selle pärast, et saan nende sõnadest kergemini ja kiiremini aru. Mulle meeldib lihtsalt teada, millest laul räägib, et mitte sattuda ebameeldivasse olukorda. Vahel kuulan keskendumiseks sõna otseses mõttes müra.

Õpid praegu Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor personalijuhtimist. Mis sind selle ameti juures kõige enam paelub ning miks otsustasid selle eriala kasuks?

Kõrghariduse omandamise mõtet olen endas kandnud Äripäeva tööle tulemise ajast saadik. Küll aga otsus ise oli väga spontaanne. Ühel ilusal suvepäeval uurisin, mis erialal võiksin üldse kõrgharidust omandada. Kuna mulle on alati inimestega töö meeldinud, tuli otsus minna õppima personalijuhtimist kuidagi iseenesest. Räägitakse, et inimesed lähevad psühholoogiat õppima eelkõige oma probleemide lahendamiseks. Mul on sama asi personalijuhtimisega – mul on olnud kogemus halbade töötingimuste, tööstressi ja halva suhtumisega töötajatesse. Tahaksin väga aidata kaasa sellise töökultuuri kadumisele.

Mind paelub mõte, et ehk kunagi võib tänu minu tööle olemata jääda kellegi halb töökogemus. Minu ideaalses maailmas on töökeskkonna kõige suurem probleem näiteks kohvi maitse – kui ma kunagi saan töötada personalijuhina sellises ettevõttes, siis olen oma eluga rahul.

Räägime tulevikust. Oled hetkel 27aastane. Kus ja kellena näed end töötamas näiteks kümne aasta pärast?

Ma pole veel nii kaugele oma elu planeerinud. Praegu on mul asjad paigas ainult 30. eluaastani. Aga kui nüüd veidi rohkem mõelda, siis olengi ilmselt personalijuht ettevõttes, kus suurimaks probleemiks on kohvi maitse.