Autor: Allan Kaljakin • 15. juuni 2022

Mida jõehobu kollektiivis teeb?

Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten räägib oma raamatus „Jõehobu töökohal“ (2015) sellest, kuidas lapsena õpitud käitumismallid võivad täiskasvanueas töösuhteid mõjutada.
Allan Kaljakin, superviisor, coach ja meeskondade koolitaja.

Hellsten kirjeldab olukordi, kus keerulistele probleemidele ei julgeta otsa vaadata, neid ei soovita või ei suudeta lahendada. Miks? Sest neid varjutavad lapsepõlvest pärit valusad kogemused, mille lahendamine on pooleli jäänud, või probleemid, mille jälgi psüühikas on raske endale tunnistada. Psühhodraama – üks psühhoteraapia suundi – kirjeldab mõistega „kohtumine“ (ing k encounter) süvakontakti, kus jõutakse inimpsüühika mitmete kihtide süvitsi mõistmise ja aktsepteerimiseni, nii et on võimalik valusad kogemused ja läbielamised läbi töötada ning enda minapildi ja maailmatajuga tervikuks integreerida. Süvakontakt ja kohtumine võib aset leida kahe või enama inimese vahel, aga ka iseendas, kui keerulised töösituatsioonid turvalises ja usalduslikus psühhodraama grupis läbi töötatakse.

Viis lapsepõlvest pärit toimetuleku moodust

Hellsteni käsitluses on lapsepõlves tahtmatult omandatud toimetulekus viis peamist rolli.

Valesangar“ kogub kangelastegusid. Tegu võib olla andeka lapsega, kes on pidanud tunnustuse saamiseks kõvasti pingutama, sest vanemad nägid temas omaenda vajaduste ja teostamata unistuste elluviijat. Ta ei ole lapsena tohtinud olla nõrk ega abitu. Ta on õppinud tegema edu nimel ohjeldamatult tööd, sest ta mõõdab nii enda kui ka teiste väärtust saavutuste ja edu põhjal. Tööst on saanud tema sundmõte.

Sageli kohtame teda juhtivatel kohtadel. Tema vildakad väärtushinnangud laienevad kogu meeskonnale, mille tulemuseks on enda ja oma pere pidev ohverdamine ning läbipõlemine. Lapsena õppis ta oma saavutustega välja teenima armastust ja sama kordub tööl: täiskasvanuna jätkab „valesangar“ tähelepanu pälvimist pingutamise, pühendumise, töökuse ja enda n-ö suuremana näitamise kaudu.

Taagakandja“ võtab endale vastutuse kolleegide ülesannete eest. Lapsepõlves on ta pidanud enda õlule võtma vanema rolli, sest peres on ema või isa olnud võimetu täiskasvanuna toimima. „Taagakandjast“ laps õppis pere vajadusi ja tundeid vaistlikult tajuma. Ta tundis ennast pidevalt süüdi olevat ja üritas enda kanda võtta üha suuremat kohustuste koormat, et pälvida armastust. Ta harjus oma viha tubliduse maski taha peitma ning ei oskagi enam oma vajadusi ära tunda ega väljendada.

Sama juhtub töökollektiivis. Töökas ja vastutustundlik kolleeg mõtleb enamasti sellele, kuidas teistel parem oleks. Ta on nõus teiste kohustused, tegematajätmised ja süü enda peale võtma. Vajalik olemisest ja teiste aitamisest on saanud tema identiteet. Teistele andes otsib ta tõendust iseenda väärtuslikkuse kohta.

Patuoinas“ ehk probleemne laps. Temast sai lapsena perekonnas süüdlane, keda vajati, seletamaks, miks peres on asjad halvasti. Ta vabastas oma vanemad eluvastutuse kandmisest ja valusatest probleemidest, mida vanemad ei osanud täiskasvanutele kohasel viisil käsitleda, vaid tegid näo, nagu neid polekski olemas või langesid kas masendusse või raevu. Vanemate meelest olid peres asjad halvasti, sest laps tekitas oma käitumisega probleeme.

Töökollektiivis ei tunnista „patuoinas“ seal kehtivaid norme ega väärtushinnanguid ja teostab ennast teiste arvelt. „Patuoina“ probleem seisneb selles, et ta pole täiskasvanuks saanud, vaid on jäänudki lapseks. Hüljatuse ja ebapiisavuse tunne tekitab temas kadedust ning armukadedust. Ta pole õppinud häbi tundma ega mõista, et käitub valesti. Ta ei võta omaks, et peaks midagi muutma ja pole seetõttu võimeline koostööks.

Nähtamatu“ ehk unustatud laps ei taha kellelegi tüliks olla. Lapsena peeti teda tülikaks. Ta tajus vaistlikult, et tema vanematel ei jätku tema jaoks aega ja jõudu. Vanemad premeerisid teda selle eest, et ta jäi nähtamatuks. Eemale tõmbudes tegi ta seda, mida temalt oodati. Nähtamatu lapse sisemuses valitseb segadus. Ta on õppinud hoidma viha enese sees, sest selle väljendamine oleks pannud proovile vanemate armastuse. Ta vajab energiat, et oma viha kontrolli all hoida ja tubliduseks töödelda.

Kuuluvustunde puudumise toob ta kaasa ka täiskasvanuellu, olles tagasihoidlik ja arg (vahel ka hääletoonilt ja riietuselt), soovides jääda võimalikult märkamatuks. Kuna ta pelgab iseenda viha, siis kardab ta ka teiste viha ning seetõttu hoidub oma arvamuse väljendamisest. Ta ei söanda välja näidata oma andekust ja teeb seetõttu tööd, mis ei vasta tema võimetele. Teisi tõrjudes tõrjub ta ühtlasi selle, mida ta sisimas kõige enam igatseb: saada nähtuks, kuulduks ja mõistetuks ning teiste hulka kuuluda.

Naerutaja“ peidab oma rolli taha perekonna probleemid. Ta on lapsena õppinud vanemate tähelepanu saama veiderdades, kõige üle nalja visates ja lõbus olles. Sellega varjab ta suurt sisemist kurbust, valu, kõrvalejäetust ja ka viha. Vanemad vajasid teda selles rollis lõbustajana ja pingete leevendajana – ta juhtis tähelepanu probleemidest kõrvale. Naeru taha peidetakse valu, mis tuleks läbi töötada.

Töökollektiivis on „naerutaja“ hinnatud kaaslane – seltskonna hing, sest ta on võluv, sotsiaalselt paindlik ja erk. Paraku on tema seltskondlikkus pinnapealne. Ta oskab osavalt teemat vahetada, kui jutt liiga tõsiseks läheb. Töönõupidamisel võib ta asjalikud teemad naljaks pöörata. Pikkamööda lakkavad teised temasse tõsiselt suhtumast, mis võib lõpuks takistada karjääris edenemist.

Kuidas lapseeast pärit rollimaskid langetada?

Enamik inimesi samastub mõne kirjeldatud rolliga. Lapsed kindlustavad selliste rollide kaudu oma toimetuleku valusates peresituatsioonides. Rolliga samastutakse, vastates oluliste täiskasvanute ootustele. Rollid muutuvad seda tugevamaks, mida rohkem inimene neid kasutab ja harjumusest rollimaski taha varjuda kujuneb välja iseloom.

Hellsten on seisukohal, et kui inimesel saab tööl jaks otsa, siis tuleks tema kurnatust käsitleda austusega. Teisisõnu – tööandja peaks teda tõsiselt kuulama ja mitte hakkama kohe kiireid lahendusi pakkuma. Probleemi tuleb tunnistada ja inimest mõista – siis on olukord lahendatav.

Lapsepõlves omandatud toimetulekurollidest aitab vabaneda toona „ellujäämiseks“ vajalike strateegiate ja käitumismustrite äratundmine ning teadvustamine. Hellsten tõdeb: „Rollide tunnistamine laseb olla sina ise!“ Mineviku teadvustamine ja sellega kohtumine ning probleemidega tegelemine aitab korrigeerida käitumisviise, mis täiskasvanueas enam ei toimi ning mis takistavad tööl toimetulekut ja töösuhteid või mürgitavad töökeskkonda.

Tavapärane on, et „jõehobust töökohal“ avalikult ei räägita – küll aga tagaselja! Tema tegusid varjatakse, tema käitumist alahinnatakse ja sellest tulenevaid probleeme eitatakse.

„Jõehobu“ kohalolek meeskonnas pole saladus, kuid ülejäänud käituvad, nagu teda ei olekski – nii muutub ta nähtamatuks. Aga just nähtamatuse tõttu nõuab ta üha rohkem tähelepanu ja neelab energiat. Mida kauem lastakse jõehobul töökollektiivis lösutada, seda rohkem energiat ta õgib ja temaga seotud probleemid süvenevad.

Allikas: Hellsten, T. 2015. Jõehobu töökohal.

Artikkel on ilmunud teemaveebis personaliuudised.ee.

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700